Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Poola: ühiskond, kus kirikul on veel oluline roll

05.11.2014 | | Rubriik: Ühiskond

Poola populaarseim palverännusihtkoht Częstochowa linn sai mullu uue vaatamisväärsuse. Fiiberklaasist valmistatud 14 meetri kõrguse Johannes Paulus II monumendi esteetiline väärtus on paljude arvates küsitav, kuid see väljendab kujukalt rahva kiindumust katoliku kiriku ja selle poola rahvusest paavsti vastu. Internet

Hoolimata Eesti üpris ebatüüpilisest religioossest situatsioonist on siinses usuasjade üle peetavas avalikus debatis üllatavalt vähe originaalset.

Tundub, et niihästi teemavalik, ideoloogilised rõhuasetused kui kasutatav argumentatsioon ja kõnepruuk võetakse sageli üle riikidest, kus kirik on jätkuvalt mõjuvõimas huvigrupp. Üks neist on meile lähedal asuv Poola. Järgnev ülevaade põhineb suuresti välisajakirjanduses ilmunul, ent osalt ka isiklikel muljetel hiljutisest poole aasta pikkusest Poolas elamise ajast.

Usk on tähtis
Usu- ja kirikuelu roll Poolas on võrreldav Eesti olukorraga umbes sada aastat tagasi. Riigi 38 miljonist elanikust on 90% katoliiklased. Neist omakorda umbes 40% võtab kirikliku statistika kohaselt osa pühapäevasest missast ning pooled palvetavat iga päev.
Ametlikult Poolas riigiusku ei ole, kuid kiriku rahastamisel mängib olulist rolli riik. Samuti korraldab kirik konfessionaalse usuõpetuse läbiviimist avalikes koolides, määrates õppesisu oma äranägemise järgi. Usuõpetus on vabatahtlik õppeaine, kuid seda õpib valdav osa õpilastest.
Eriti pärast kommunismi kokkuvarisemist on kirik väga aktiivselt sekkunud poliitikasse, propageerides oma arusaamu kõlblusest ja ühiskonnast. Osalt seetõttu on Poolas näiteks abort lubatud üksnes seoses vägistamisega, ohu korral ema tervisele või juhul, kui laps sünniks tõsise puudega.
Viimasel ajal on kirik ja konservatiivsed poliitilised ringkonnad suurt tähelepanu pööranud võitlemisele soorollide ümbermõtestamise katsete vastu. Et ka Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla vastu võitlemise konventsioonis leiti taolisi tendentse, nurjus äsja selle ratifitseerimise katse Poola parlamendis.
Mitte kõigis küsimustes pole kirik aga oma tahtmist saavutanud. Ka on tema liigne sekkumine poliitikasse mõnigi kord põhjustanud avalikkuse pahameelt. Kiriku juhtkond on küll üha rangemalt hoidunud soovitustest, kelle poolt peaksid usklikud valimistel hääletama. Siiski leidub agaraid vaimulikke, kes seda jätkuvalt teevad ja see kahjustab kogu kiriku mainet.
Poola katoliku kirikus võib leida üsna suuri erinevusi nii vagaduslaadides kui kultuurilistes ja ühiskondlikes tõekspidamistes. Üldiselt on aga katoliiklus seal väga tihedalt ühte põimunud rahvuslusega. Paljude jaoks on katoliiklik identiteet sama oluline osa poolakaks olemisest kui poola keele rääkimine. Selline olukord sai alguse juba XIX sajandil, kui kirik mängis olulist rolli võitluses võõrvõimude vastu. Ka see, et just Poolas kujunes idabloki mõjuvõimsaim vastupanuliikumine kommunistlikule režiimile, on suuresti katoliku kiriku teene.

Vastuoluline pärand
Ent samas on oma katoliiklikku identiteeti rõhutavad poliitilised voolud minevikus propageerinud ka Poola suurriiklikke ambitsioone ja vähemusrahvuste allasurumist. Eriti vastuoluline on olnud juudi vähemuse küsimus.
Enne Teist maailmasõda oli Poola ühiskonnas ja ka kirikus antisemitism väga levinud. Holokausti tagajärjel jäi Poola kolmest miljonist juudist ellu vaid kümnendik. Paljud neist võlgnesid tänu tõsiusklikele katoliiklastele, kes neid omaenda eluga riskides varjasid. Samas on selge, et mitte just vähe poolakaid osales innukalt juutide hävitamises või lõikas sellest isiklikku kasu. Toimunule hinnangu andmine põhjustab Poolas tänini ägedaid vaidlusi.
Muuhulgas puudutab seda teemat praegu Eestiski linastuv Paweł Pawlikowski palju tunnustust võitnud film «Ida».
Igal juhul pidas suurem osa holokausti üleelanutest paremaks sellelt nähtavasti ebasõbralikuks peetud maalt lahkuda Ameerikasse või Iisraeli. Praegu elab Poolas vaid veidi rohkem juute kui väikeses Eestis. Viimasel ajal on poolakate seas märgata heatahtliku huvi kasvu sealse juudipärandi vastu. Samas pole ka teatud katoliiklikku identiteeti rõhutavates ringkondades antisemiitlikud hoiakud kaugeltki kadunud.

Muutused tulekul?
Viimasel ajal on lõpuks ka Poolas hakanud ilmnema üha rohkem märke ilmalikustumisest. Kirikuliste ja preestriks õppijate arv on kiiresti langemas. Eriti suurlinnades elavad noored ja haritud inimesed on avatud välisriikidest tulevatele mõjutustele, mis sunnivad neid ümber hindama vanemate põlvkondade jaoks enesestmõistetavaid tõekspidamisi. Enamasti ei tähenda see religioossuse hülgamist, küll aga kiriku autoriteedi mittetunnustamist paljudes usulistes ja kõlbelistes küsimustes.
Levivad vabaabielud ja madal sündimus viitab ulatuslikule rasestumisvastaste vahendite kasutamisele. Paljude kirikutegelaste manitsused hoiduda pühapäeviti ostlemisest ei näi samuti erilist vilja kandvat.
Võitlus usu ja kiriku senise positsiooni säilitamise nimel on praegu Poola ühiskondliku debati põhiteemasid, mis näib varjutavat ka sotsiaal-majanduslikke vastuolusid. Vaieldakse abordi ja kunstliku viljastamise lubamise ning kooseluseaduse üle. Palju kirgi kütab üles risti ja teiste usuliste sümbolite küsimus avalikus ruumis, sealhulgas koolides ja parlamendi istungisaalis. Tehakse kihutustööd isegi halloween’i kui võõra ja väidetavalt paganliku algupäraga püha tähistamise vastu.
Kirikuvastased laskuvad võitlustuhinas sageli kiuslikkuseni. Luuakse provokatiivseid kunstiteoseid ja lavastusi, mis ilmselt sihilikult konservatiivide usulisi tundeid riivavad. See annab võimaluse nautida niihästi tõsimeelsete usklike pahameelt kui ka ohtrat tähelepanu meedia poolt. Nii näidati mullu Varssavis ühel moodsa kunsti näitusel kahekümne aasta eest loodud videot, milles alasti kunstnik hõõrus ennast vastu suurt keskaegset krutsifiksi. Pühaduseteotusest raevunud katoliiklased kogunesid näitusesaali juurde meelt avaldama ja keegi loopis seinale, kuhu videot näidati, punast värvi.
Samas kogub riigis jõudu ka paremäärmuslus, mis väidab end just rahvusluse ja sellega seotud katoliiklike traditsioonide kaitseks välja astuvat. Nad on näiteks seganud «kõlblusvastaste» teatritükkide ettekandmist ja ülikoolides teatud õppejõudude loenguid. Korduvalt on maha põletatud Varssavis Päästja kiriku kõrvale rajatud kunstlilledest vikerkaar, sest see seostub vägivallatsejatele homopropagandaga. Kirikutegelased nii äärmuslikke võitlusvahendeid küll muidugi heaks ei kiida.
Poolas toimuvat võib niisiis täie õigusega nimetada võitluseks traditsiooniliste väärtuste eest. Leidub veel suur hulk inimesi, kes jagavad selgepiirilisi, nende endi poolt enesestmõistetavaks peetavaid ja tõepoolest põlvest põlve edasi antud tõekspidamisi, mida nüüd üha enam vaidlustatakse. Kui kirik aga ühiskondlikele muutustele vastuvõtlikke noori mõista, kõnetada ega veenda ei suuda, vaid neile pigem kitsarinnalise ja veidra mulje jätab, muutub Poola paari põlvkonnaga sama ilmalikuks kui enamik teisi Euroopa riike.
Siiani on Poola siiski ikka veel tundmaõppimist vääriv näide riigi kohta, kus kirik ja kristlik identiteet jätkuvalt au sees. Kas see ka inimeste erilises jumalakartlikkuses ja vooruslikkuses väljendub, on siiski iseküsimus.
Rain Soosaar

KOMMENTAAR
Millised on teie tähelepanekud kiriku ja usuelu rolli kohta Poola ühiskonnas?
Enn Auksmann, Pärnu praost:

Minu kogemuste põhjal on Poola väga rohkete kontrastide maa. Ühelt poolt on juba pikka aega märgatav tugev püüdlus moodsate läänelike «väärtuste», st põhiliselt materiaalse heaolu, muretu elu ja kestva meelelahutuse poole. Teisalt aga näib üsnagi suur osa rahvast veel hindavat kõrgelt kirikut ja kristlikku usku või vähemalt nende kultuurilist pärandit.
Ka paljudes väikestes kirikutes võib isegi argipäeval missale minnes juhtuda, et 10 minutit enne algust kohale jõudes ei leia istekohta. Kord, kui olin külas Varssavis 16 000 liikmega koguduses, vabandasid selle töötegijad minu ees, et igal pühapäeval käib kirikus ainult umbes 9000 inimest. Muide, selles kirikus toimub pühapäeviti vist 11 missat.
Olulisem aga on minu jaoks see, et kirikud on reeglina iga päev varahommikust õhtuni avatud ja neis leidub pea alati palvelisi. Tihtipeale võtab keegi, enamasti mõni tagasihoidlik memmeke, enda peale terve hulga inimeste palve juhtimise. Ma ei ole kindel, kas ta teab midagi üldise preesterluse mõistest, aga igal juhul tehakse seda Poola kirikuis, olgu väikestes või suurtes, päris sageli.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)