Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Poola mitmekesine katoliiklus

11.04.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Poola rahva sidet roomakatoliku kirikuga tugevdas märkimisväärselt kiriku roll vastupanus kommunistlikule režiimile, teisalt aga ka poolaka valimine paavstiks. Foto Johannes Paulus II visiidist Poolasse 1987. aastal. Internet

Eestis võib sageli kohata stereotüüpi, et pea kõik poolakad on vagad katoliiklased ja seejuures väga konservatiivsed.

Tegelikkuses on Poola katoliiklus väga kirju ning ühiskonnas väheneb kiriku ja usu roll aeglaselt, kuid järjekindlalt.

Vastukäivad arusaamad
Hiljuti pakkus Poolas palju kõneainet 21. jaanuaril katoliiklikus nädalakirjas Tygodnik Powszechny avaldatud teeneka dominikaani preestri Ludwik Wiśniewski avalik kiri pealkirjaga „Ma süüdistan!“, mis oli adresseeritud Poola katoliku kiriku piiskoppidele. „Meie silme all sureb Poolas välja kristlus,“ kuulutas 81-aastane lugupeetud vaimulik. Ta lisas, et see pole liberaalide ega vabamüürlaste õõnestustöö tulemus: „Ristiusu juurime välja me ise, vaimulikud ja Kiriku kõige innukamad liikmed.“
Wiśniewski juhtis tähelepanu sellele, et kirikuliste arv Poolas on järjekindlalt langemas ning leidis, et põhjuseks on muu hulgas see, et vaimulikud lasevad praegusel valitsusparteil ning marurahvuslastel kirikut poliitilistes huvides ära kasutada. Eriti pani autorit nördima aga põgenike vastu vaenu ja umbusu õhutamine, mida ta nimetas „antikatehheesiks“.
Kui avada aga Poola loetuima kirikliku ajakirja Gość Nied­zielny sama kuupäeva number, on raske uskuda, et juttu on ühest ja samast riigist. Näiteks kinnitab Białystoki peapiiskop Tadeusz Wojda, et Poola olevat ristiusu kantsiks Euroopas ning kogu kontinendi usklikud saavad sealt innustust ja inspiratsiooni. Ta kiidab eriti oma Ida-Poolas asuva piiskopkonna südamlikku ja jumalakartlikku rahvast, kelle jaoks igapäevane elu on tänini usu ja kirikuga lahutamatult seotud. Ajakirja sisu on mitmekesine, ent muu hulgas torkab silma kriitika abordi ja kaasaegsete sooteooriate aadressil. Sarnasusi Tygodnik Powszechnyga võib mõnevõrra leida ainult piiblitekstide kommentaaride ja koguduseelu kirjelduste osas.
Lehekioskis võib valida veel kümnete erinevate usuteemaliste ajakirjade vahel. Ühed keskenduvad rohkem ühiskondlikele küsimustele, teised aga isiklikule usuelule. On hoolekandetööd, intellektuaalset kristlust, karismaatilist vaimsust ja Maarja kultust propageerivaid väljaandeid ning isegi spetsiaalne kurjade vaimude väljaajamisele pühendatud ajakiri. Kui jutuks tuleb poliitika, näib suurem osa katoliiklikust meediast olevat praeguse konservatiivse valitsuse suhtes heatahtlikult meelestatud. Ent leidub ka kriitilisi väljaandeid.

Mitmekesisus ja konservatiivsus
Oikumeeniliste uudiste portaali ekumenizm.pl luterlasest peatoimetaja Dariusz Bruncz kinnitab, et roomakatoliku kirik on Poolas tõepoolest väga mitmekesine ja lõhenenud. Ka emotsioonide väljavalamises pole midagi haruldast. „Ühelt poolt on meil selline katoliiklus, mis tahab olla dialoogis maailmaga ja selle maailma ülesehitamisel kaasa lüüa, mis ei karda erinevusi ja mitmekesisust,“ selgitab ta. „Ja teiselt poolt selline, mis põhineb tugevasti kiriku õpetuse spetsiifilisel tõlgendusel ja näeb välismaailmas väga palju ohtusid.“ Samas lisab ta kohe, et kirikusisene mitmekesisus on nii suur, et lühidalt seda kirjeldada pole lihtsalt võimalik. Enamgi veel, isegi Poola kirikuelu hästi tundvatel inimestel pole kerge kõigi suundumustega kursis olla.
Mitmed kirikut lõhestavad vaidlusküsimused on Poolas aga samad, mis meil Eestiski. Näiteks toob Bruncz suhtumise põgenike vastuvõtmisesse ja Euroopa tulevikku. Kuumaks teemaks on aga viimasel ajal saanud ka abordiküsimus. Mõnede katoliiklaste meelest võiks jääda praegu kehtiva kompromisslahenduse juurde, mille kohaselt on abort lubatud üksnes vägistamise korral ning juhul kui ema elu on ohus või on loode tugevalt kahjustunud. Teised leiavad, et abordiseadusandlust tuleks veelgi karmistada, et see vastaks täielikult katoliku kiriku õpetusele.
Üldiselt on Brunczi sõnul häälekamad ja meedias rohkem esil tõepoolest konservatiivsed katoliiklased. Suurem osa neist on mõõdukad, nagu näiteks eelmainitud Gość Nied­zielny ringkond. Ent iseäranis tänu praeguse valitsuse soosingule on esile tõusnud aktiivne vähemus, keda Bruncz otsesõnu sõgedateks usufanaatikuteks nimetab. Näiteks viitab ta vastuolulise Toruńi redemptoristi Tadeusz Rydzykiga seotud meediale.
Mullune aasta näitas eriti ilmekalt, kui mõjukad eelnimetatud äärmuslased Poolas on. „Vastuseis mõnede katoliiklaste poolt reformatsioonijuubeli tähistamise, Lutheri ja luterliku kiriku vastu oli nii tugev, justkui luterlasi poleks Poolas mitte 70 000, vaid palju rohkem,“ kinnitab Bruncz.
Kui tavaliselt ei pöörata vähemuskirikute olemasolule Poolas lihtsalt erilist tähelepanu, siis mõned juubeliaegsed väljaütlemised meenutasid lausa vastureformatsiooni aegset propagandat. „Tuli välja, et Poola katoliku kiriku rüpes on palju tugevaid ringkondi, kes Vatikani II kirikukogu otsuseid ei tunnista,” nendib Bruncz.
Ühe Poola katoliiklust iseloomustava joonena nimetab Bruncz ka „oma paavsti“ Johannes Paulus II esiletõstmist. Temast tehakse tänini palju rohkem juttu kui näiteks ametis olevast Franciscusest, ehkki usklikele katoliiklastele peaks ju iga paavst oma olema rahvusest sõltumata.

Aeglane ilmalikustumine
Euroopas on Poola seni silma paistnud rahva erandlikult suure religioossuse poolest. See on aga tasapisi muutumas. Kui 1980. aastatel käis tavalisel pühapäeval missal umbes pool neist katoliku kiriku liikmeist, kes on selleks kohustatud (st välja arvatud väikelapsed ja liikumisvõimetud), siis 2016. aastal ainult 36,7%.
„Küllap toimub siin sama, mis Lääne-Euroopas,“ leiab Dariusz Bruncz. „Poola muutub järjest rikkamaks. Need asjad on vastastikuses sõltuvuses: mida jõukam on ühiskond, seda väiksem on huvi religiooni vastu.“ Teisalt tuleb silmas pidada, et kirik võitis kunagi rahva usalduse eelkõige tänu oma rollile kommunistliku režiimi vastases vastupanuliikumises. Tänapäeval võitleb kirik Brunczi sõnul aga selliste asjade eest, mis enamikule inimestele eriti korda ei lähe.
Ta leiab ka, et loo alguses tsiteeritud isa Wiśniewskil on suuresti õigus – fundamentalistide aktiivsus ning kiriku seotus poliitikaga peletab paljusid inimesi ristiusust üleüldse eemale. Teisalt leidub noori, kes on võtnud omaks parempoolsed vaated ja rõhutavad sellega seoses oma katoliiklikkust. Aga sellel on rohkem pistmist identiteedi kui tõsiusklikkusega.
Kuigi masside seas huvi kiriku vastu väheneb, on katoliiklus Brunczi sõnul siiski jätkuvalt elujõuline. Ilmikute roll kirikus suureneb ning populaarsust koguvad mitmesugused erinevaid vaimulikke ande rõhutavad kogukonnad, mis iseäranis noori ligi tõmbavad. Koostöö vastu vähemuskirikutega aga kahjuks erilist huvi ei tunta.
Eesti inimene võib Poola katoliikluse massilist külgetõmbejõudu tänini kogeda Częstochowas palverändureid jälgides. Ent näiteks Varssavis preester Jerzy Popiełuszko memoriaalmuuseumiga tutvudes jõuame äratundmisele, et katoliku kiriku rolli Poolas võib suuresti võrrelda laulupeotraditsiooni omaga Eestis. Nii üks kui teine on nimelt pakkunud rahvust ühteliitvaid ülevaid elamusi ning aidanud rasketel aegadel võõrvõimule vastu seista.
Meie luterlastel tasub aga ühtlasi tundma õppida kirjut ja mitmekesist usuelu kaasaja Poola roomakatoliku kirikus. Lisaks paljudele võõristust tekitavatele nähtustele võib seal avastada mõndagi imetlemist ja eeskuju väärivat ning teiste seas kokku puutuda ka soojade ja oikumeeniliselt avatud kristlastega.
Rain Soosaar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)