Esileht » Arvamused » Kolumn »

Pool rehkendust

12.10.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kindlasti mäletavad paljud Oskar Lutsu «Kevadest» jutuajamist õpetaja Lauri toas, kuhu Toots tuleb oma taskutes olnud asjade ja põues salaja kooli toodud kutsika järele. Toots lubab tarbetuid asju mitte enam kooli tuua ja ütleb, et kui ta järgmiseks päevaks kahte rehkendust teha ei jõua, teeb ühe. Õpetaja Laur on sellega nõus, kuid lisab peaasjana, et Toots ülesande lahendust kelleltki maha ei kirjutaks, vaid koduse töö ikka ise teeks.
Mulle meenus see nii raamatust kui filmist meelde jäänud Tootsi õppimist iseloomustav lugu möödunud pühapäeval, kui osalesin reformatsiooni juubeliaasta algust tähistaval oikumeenilisel kontsert-jumalateenistusel Oleviste kirikus.
Nädal varem olin käinud oma kodukooliks olnud Jõõpre kooli 250. aastapäeva kokkutulekul ning mõlema sündmuse daatumid hakkasid mu peas seoseid moodustama. Külakooli kohta on 250 aastat auväärt vanus ja see moodustab täpselt poole reformatsiooni algusest möödunud ajast.
Loomulikult pole väikese külakooli sünnipäev ja suur vaimne murrang Euroopa ajaloos võrreldavad sündmused. Küll aga on need mõlemad oluliselt mõjutanud minu elu. Ning oma kodukoolile, selle ajaloole ja seal omandatud haridusele mõeldes saan kaudsemalt mõista ka reformatsiooni mõju nende olude kujunemisele, mis mind on ümbritsenud. Ehk siis sümboolselt rääkides: üht rehkendust iseseisvalt lahendades võib hiljem avaneda ka laiem ja sügavam matemaatika.
1979. aasta kevadel lõpetasime Jõõpre kooli kahekümnekesi, see oli maakooli jaoks väga suur klass. Nüüdseks oleme neli klassikaaslast saatnud manalateele, kokkutulekul olime seitsmekesi, koolis õpetavad veel mõned meilegi tunde andnud õpetajad.
Vanade klassikaaslastega juttu puhudes tõdesin rõõmuga, et enamikul läheb elus hästi. Koos arutades olime ühel nõul, et kindlasti saime kodukoolist kaasa tungi üha uute teadmiste poole, maalastena polnud meil paljudel aladel võimalik vahetut nõu küsida, nii kasvasime parasjagu isepäisteks individualistideks, sest palju asju pidime ise leiutama ja välja mõtlema.
Laiemalt mõeldes mulle näib, et sain kodukoolist kaasa mõndagi sellist, mis sisaldus reformatsiooni üldistes ideedes. Olgu selleks siis austus raamatute ja õpetajate vastu või püüd iseseisvalt oluliste asjade tuumani jõuda. Samas on mul hea meel, et kodukoolis sisaldus tükk oikumeenilisust. Nimelt on kooli ajaloos mänginud olulist osa ka õigeusu vaimulikud.
Vahel võib mõne mõtte eest tänulik olla õnnelikule juhusele. Nii tõi mulle reformatsiooni ja kodukooli vanuse juhuslik haakuvus mõttesse tõdemuse sellest, kuidas juba mu haridustee alguses peegeldusid reformatsiooni suured ideed, mille mõjudest moodustunud keskkonnas on kasvanud enamik Eesti inimesi.
Loomulikult pole paljud meist seda alati tunnetanud, kuid õpetaja Lauri ajatust tarkusest lähtudes võib ikka loota, et iseseisvalt tehtud pool rehkendust võib viia palju suuremate asjade mõistmise juurde tulevikus.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)