Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Põlva pastoraat seisab viis sajandit sama koha peal

26.01.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Toomas Nigola (paremal) ja Üllar Zeigo on uusehitusega rahul. Kogudus saab endale lisaruumi ja pinda on ka hostelitubadeks ning ürituste korraldamiseks. Foto: Aare Plakk, Koit«Jõuame Põlvasse. Siis ei olnud Põlval veel seda aleviku nägu, mis nüüd: kõik maapind kuulus kirikumõisale ja see ei lubanud tekkida uutel elamutel oma pinnale. Ainult üks kauplus võis olla ja seegi kirikumõisa rentnikuna.»

Nii alustab raamatukaupmees ja ajakirjanik Johan Semm (J. S. Panius-Semmiste) 1930. aastal välja antud raamatus kirjeldust sellest, kuidas nad 1909. aastal koos Helsingi ülikooli professori Heikki Ojansuuga pastor Johan Christoph Schwartzi juurde läksid kirikuraamatuid uurima.
Schwartzide suguvõsa oli Põlvas põlistunud. Kui Gustav Adolf Oldekop, kes teenis kogudust aastail 1781–1819, lahkus, jäid Schwartzid kogudust juhtima mitmeks sajandiks: Johann Georg Schwartz (1820–1868), seejärel samanimeline poeg (1868–1903) ja siis Johan Christoph Schwartz  (1903–1932).
1632. a ehitatud pastoraat põles sajand hiljem tulekahjus ja ehitati taas üles. Semm annab pastoraadi kirjelduse ülalmainitud külaskäigu ajal järgmiselt: «Ilusas Maarjaorus uibuaedade vahel asub õpetajamõis, kahekordne kiviehitis. Alumisel korral asub teenijaskond ja mõisa rentnik, ülemisel korral elab õpetaja ise. Õpetaja juurde pääseb kaugele etteulatuva suurtreppi mööda küljelt ja maja tagumisest otsast köögikäigu kaudu. Suurtrepp on olnud mõisnikkude kasutada, köögikäik eestlaste tarvitada.» Alandavat köögikäiku pidi sisenesid majja ka Semm ja Ojansuu.
Esimene pastor Schwartz, kes on eesti kultuurilukku läinud kui kooliraamatute üks koostajaist, seltsis tihedalt Võrus 33 aastat elanud linnaarsti Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga, kooliraamatute kaasautoriga. Neid kahte meest sidus sõprus ja vastastikune lugupidamine, ka ühised harrastused: sageli võis neid koos kirikumõisas või väljas pargis malet mängimas näha.
 
Nõukogude aeg
Halvemad ajad pastoraadile tulid koos nõukogude võimuga. Maja natsionaliseeriti 1941. aastal. 1944. aasta sügisel hävis sõjatules Põlva aleviku keskus, sealhulgas pastoraat.
Koguduse kodulehel on kirjas: «Pastoraat seisis telliskivist varemetes kolm aastat: 1944–1947. Kuna ükski organisatsioon ei tahtnud varemeid koos selle all oleva maaga oma valdusesse, siis anti täitevkomitee otsusega maja 22. augustil 1947. aastal koguduse valdusesse. Kogudus asus maja kohe taastama ja viis ta aasta lõpuks katuse alla. Kogudus kulutas pastoraadi taastamisele üle 100 000 rubla.»
Vaid kaks aastat hiljem tühistas täitevkomitee pastoraadi tagastamise otsuse kui ebaseadusliku toimingu. Pastoraat natsionaliseeriti taas ning anti tarbijate kooperatiivile.
Keldris kaubeldi kala ja juurviljaga, põhikorrusel müüdi ehitusmaterjali, kangaid ja muud pudi-padi. Kauplused tegutsesid majas kuni ajani, mil taas hakati omandit kogudustele tagastama. 1990ndate alguses sai kogudus tagasi pastoraadi, tagastamata oli siis veel esinduslik leerimaja, kus viimastel aastatel oli tegutsenud perekonnaseisuamet.

Katse ehitada vanadekodu
1992. a augustis kirjutab Võru Praostkonna Sõna, et praost Villu Jürjo kutsus kokku praostkonna konverentsi, arutamaks Põlva koguduse remonditava diakooniamaja olukorda.
Õpetaja Georg Lillemäel oli kavas teha tagastatud pastoraadile juurdeehitus ja luua koguduse vanadekodu koos diakooniakeskusega, kus on saal jumalateenistuste pidamiseks ja hotellitoad külalistele. Projekt on olemas, annetusi on saadud oma inimestelt, aga ka Rootsist ja Saksamaalt.
1993. a märtsis toob Sõna ära uudise, et Saksamaal on käivitunud diakooniakeskuse toetuseks aktsioon Estlandhilfe, mille eesotsas Bernd E. Schulz.
Sama aasta augustis kirjutab Sõna, et hr Schultz koos sõpradega korraldas Põlvas enneolematult suure oksjoni ja müüs Saksamaa Liitvabariigi kaitseministeeriumilt saadud sõjaväeautosid. Saadud tulu – 380 000 krooni – oli tolle aja kohta enneolematult suur ja läks kogudusele vanadekodu ehituseks.
Sama aasta maikuus oli koguduse õpetaja kohale asunud Üllar Kask, kes ei jaganud oma eelkäija ideed majja vanadekodu rajamisest ja hakkas otsima teisi võimalusi ehituse lõpetamiseks.

Muutused plaanides
1995. a veebruari Sõna kirjutab linnavalitsuses peetud nõupidamisest, sest keset Põlvat seisev planguga ümbritsetud näotu majakarp oli kõigile pinnuks silmas. Õpetaja Kask ütles, et EELK-l taoliste ehituste jaoks raha pole. Arvatavasti vahetab maja omanikku, arvas Kask toona.
Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola sõnul käis majal mitmeid kosilasi. «1995. aasta detsembris pakuti hoone eest 2 miljonit krooni. Järgmise aasta septembris pakkus Hoiupank 1,5 miljonit. Õnneks jäi maja müümata,» ütleb Nigola ja selgitab edasi: «Juba 1996. aasta augustis olid Põlvas kohtunud koguduse, Hoiupanga, Eesti Kindlustuse, maksuameti ja maakonnaarhiivi esindajad, et arutada võimalusi maja ühiselt korda teha. Nii see ka läks.»
1996. a detsembri Sõna kirjutab peapiiskoplikust visitatsioonist Põlvasse. Kask selgitab seal, et on suutnud lahendada aastaid poolikuna seisnud ehituse küsimuse. Hoiupanga kulul tehakse maja korda ja kogudus sõlmib pangaga rendilepingu 25 aastaks, ruutmeetri renditulu on 40 krooni.
Maja, millesse investeeriti üle 7 miljoni krooni, valmis ja õnnistati 1997. aasta jaanuaris. Tänusõnad lausuti toona Hoiupanga juhtidele Olari Taalile ja nüüdseks manalamehele Mati Jostovile, kelle tahtel maja lõpuks korda sai.

Koguduse lahedam elu
Maja sai küll toonase Hoiupanga abiga korda, aga konsistoorium pidi veel aastaid Saksa partnerite ees aru andma raha kulutamisest. Kas oli Lillemäe visionäär, kes nägi ette, et paarkümmend aastat hiljem on vanadele mõeldud hooldusteenus üks valdkondi, mille järele vajadus järjest süveneb? Mis oleks Põlva koguduses teisiti, kui vanadekodu ja diakooniakeskuse ehitus oleks lõpuni viidud?
Põlva pastoraat elab aga teistsugust ja palju ärilisemat elu. Praegu on majas Swedbank, maksu- ja tolliamet, If kindlustus, jalatsi- ja riidepood.
Kogudusele kuuluva kolmanda korruse ehitustööd viis kogudus lõpule eelmise aastaga. Lõviosa ehituseks kulunud rahast saadi Põlvast pärit väliseestlase Albert Parrase pärandusest ja kogu ehituse maksumuseks kujunes 1,3 miljonit krooni.
Ehituse käiku oli pidevalt jälgimas juhatuse esimees Üllar Zeigo, kes jäi lõpptulemusega väga rahule. Seda arvamust jagab ka ehitust näinud linnarahvas. Uute koguduseruumide valmimine on esitatud linnas aasta teo kandidaadiks.
Maja ärklikorruse väljaehitamine on andnud 270 m2 pinnale ruumid koguduse laste- ja noortetööks, kooriharjutusteks, seminaride-koolituste pidamiseks kui ka koguduse õpetaja ja juhatuse esimehe töökabinettide jaoks.
Mäletan aegu, kui pastor Jüri Kimmel võttis inimesi vastu kiriku külge ehitatud käärkambris, oma magamistoa kõrval. Täna elab koguduse õpetaja koos perega eramus järve kaldal; leerimaja ja 17 ha põllumaad annavad renditulu, vana pastoraat õilmitseb uues kuues linna südames, kantselei valmistub kolima uutesse ruumidesse  ning ees ootavad kirikuhoone remonditööd.
Pole midagi öelda, elu on ikka tõesti paremaks läinud.

Sirje Semm

Roheluses ja aia vaikuses asus Põlva pastoraat 20. sajandi algusaastatel. Foto: Rein Villa kogu Vana maja uus elu keset Põlva ärielu 21. sajandil. Foto: Sirje Semm

Põlva pastoraat
Ehitatud 1632
Natsionaliseeritud 1941
Koguduse omandis 1947–1949
Taas natsionaliseeritud 1949
Tagastatud 1992
Ümber ehitatud 1997
Rendile antud Swedbankile

SAMAL TEEMAL: Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009).

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)