Esileht » Arvamused » Kolumn »

Polüfoonilisest elust

11.03.2009 | | Rubriik: Kolumn

Viljandi sotsiaalameti juhataja rääkis loo 90aastasest vanamemmest, kes lööb hommikul silmad lahti ja tunneb end kõrgele eale vaatamata kõbusa ning reipana. Siis kuulab ta Vikerraadio hommikuprogrammi ning loeb läbi ajalehed. Päeval kõneleb ta telefonis laste ja lastelastega ning õhtul vaatab telerist uudiseid. Kui memm enne uinumist asemel lebab ja käed risti paneb, et päevast kokkuvõtteid teha, tunneb ta rinnus valu ja taipab, et selle koha peal, kus tema arvates pidi olema süda, tuksub hoopiski finantskriis.
Oleme üsna abitud meedia ja tema loodud reaalsuse ees. Ja ometi on see viimselt inimese enda valik, millises maailmas ta elab. Üks võimalus on karmi tegelikkuse eest põgeneda, uimastada end napsi, teleseriaalide või arvutimängudega – viibida kas või mõned tunnid päevas «teises maailmas». Niisuguse eskapismi harrastamiseks sobib hästi ka kirik. Teoloogilise individualismi põhitees on tuttav meile kõigile: unustagem lokaalsed ja globaalsed kriisid, mõelgem oma hingeõndsusele, keskendugem isiklikule religioossele tundeelamusele, sest maailm oma himudega läheb nagunii hukka.
Või siis kristlikud rollimängud, mida Elmar Salumaa olevat nimetanud vagadeks fraasideks ja kristlikeks kehaliigutusteks. Kristlasest firmajuhil võib olla inimlikult raske alluvale koondamisteadet anda või pedagoogil koolilapsele kahte välja panna. Aga süda tuleb kõvaks teha, sest mängureegleid eirata ei saa. Selle kompensatsiooniks räägitakse usukaaslaste seltsis kõikeületavast armastusest ja andestusest ning tuletatakse meelde, kuidas Jeesus palus sellel, kes on ilma patuta, visata esimene kivi. Nii toimides paistame ka iseendi silmis paremate ja õilsamatena ning usume, et oleksime säärased kogu aeg, kui vaid kuri maailm seda lubaks.
Veebruarikuu Akadeemias avaldati valimik tõlkeid Dietrich Boenhoefferi kirjadest, saadetud 1943–44 Berliinist Tegeli vanglast Boenhoefferi teoloogist sõbrale Eberhard Bethgele. Ühes neist kirjutab ta: «Ma panen siin ikka ja jälle tähele, et on nii vähe inimesi, kes suudavad mahutada endasse samaaegselt palju asju. Kui lennukid tulevad, on nad hirm ise. Kui on midagi head süüa, on nad vaid aplus ise. Kui mõni nende soov täide ei lähe, on nad üksnes meeleheitel. Kui midagi õnnestub, ei näe nad enam midagi muud. Nad lähevad mööda elu täiusest ja oma eksistentsi terviklikkusest. Kõik objektiivne ja subjektiivne laguneb nende jaoks fragmentideks.
Kristlus asetab meid seevastu samaaegselt mitmesse eri elumõõtmesse. Mõnes mõttes me mahutame endasse Jumala ja terve maailma. Me nutame koos nutjatega ja rõõmustame samaaegselt koos rõõmsatega. Me oleme hirmul oma elu pärast ( – ja mind katkestas just õhuhäiresireen ning ma istun nüüd vabas õhus ja naudin päikest – ), aga peame samal ajal siiski mõtlema mõtteid, mis on meile palju olulisemad kui oma elu. Niipea kui meid paisatakse nt õhuhäire korral teise suunda kui mure oma julgeoleku pärast, niisiis nt ülesandesse levitada enda ümber rahu, muutub olukord hoopis teiseks. Elu ei tõrjuta tagasi ühteainsasse mõõtmesse, vaid ta jääb mitmemõõtmeliseks – polüfooniliseks.»
Küpse isiksuse tunnuseks on võime mahutada ja integreerida elu (ka usuelu) vastuoksusi ja paradokse: leppida sellega, et inimene on samaaegselt patune ja õigeksmõistetu, et kirik on ühtaegu nii pühade osadus kui oopium rahvale, et majanduskriisist hoolimata tuleb kevad, et õhuhäirele vaatamata võib pühitseda nelipühi, et allajääja ja läbikukkununa võib inimene olla sisemiselt terviklik ning aus Jumala ja iseenda ees, et risti löödud, kannatav ja surev Jeesus on kirkuse Issand ning meie Päästja patu, kuradi ja surma meelevalla alt.
Kui Jeesus on tulnud, et meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10), siis ilmselt ei tähenda see pikaealisust või pingevaba ja muretut äraolemist, vaid mitmemõõtmelist või polüfoonilist elu.


Marko Tiitus

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)