Põltsamaal kogunesid taas kirikunoored
/ Autor: Markus Haamer / Rubriik: Uudis / Number: 16. märts 2022 Nr 11 /
25. kirikunoorte talvepäevad toimusid päriselt, keerulisest ja segasest olukorrast hoolimata.
Oleme Jumalale tänulikud, et Põltsamaa kogudus on saanud noori üle Eesti ja ka välismaalt talveperioodil kokku kutsuda. 15 aastat oleme korraldanud seda oikumeenilisena, koostöös kohaliku nelipühi kogudusega ja mõnede teiste konfessioonide noortega.
Tänavune laager oli algselt planeeritud küll tavapäraselt veebruari algusesse, kuid tol ajal väga kõrgetest COVID-19 numbritest lähtuvalt lükkasime kohtumise kuu aega edasi. Hoolimata üllatuslikult vähestest registreerunutest otsustas meeskond kokku tulla ja olla üheskoos üksteist rõõmustades.
Ma arvan, et need talvepäevad lähevad vist ajalukku kõige väiksema osalejate arvuga. Viis aastat tagasi oli üle 200 osavõtja. Hetkeolukorda arvestades otsustasime vastu võtta kuni 50 inimest, kuid selleni seekord ei küündinud. Sellest hoolimata oli kõik nii tehtud, nagu kohal oleks 200 inimest. Positiivseks pooleks sai tihe läbikäimine, kõik tundsid end kui meeskonna liikmed. Võib ütelda, et väga eksklusiivne laager. Kõik oli tasemel, nii kui alati oleme püüdnud.
Selle korra plakatil oli pealkiri „Refill“, mis tähendab uuesti täitmist, vana pakendi uuesti kasutusele võtmist. See mõte võib küll jääda segaseks inimesele, kes laagris ei osalenud, aga arvan, et kohalolijad said uuesti täidetud. Rääkisime ja mõtisklesime Jeesusest. „Jeesus, täida mind“, on ka ühe laulu sõnades, mida sai lauldud. Vahepealne koroonaaeg on meid üsna tühjaks teinud. Kooskäimise võimalused on olnud piiratud. Oleme olnud lahutatud päris silmadesse vaatamisest, teise inimese soojuse tunnetamisest.
Vahel ekraani taga võib pilt olla suuremgi kui päriselus, kuid see lamedus ei ole tegelikkus. Nii võibki kogu maailmast jääda üsna lame pilt ja tekkida arvamus, et see ongi tõelisus. Selle laagriga seonduvalt on mul tekkinud küsimus, millises reaalsuses me praegu elame, milliseks inimesed on muutunud. Ma veel vastust ei tea. Tuleb hakata seda uut maailma tundma õppima.
Kas vajame „vanamoodsaid“ tegevusi nagu laagrid, kooriproovid, noorteõhtud? Siiani oli tuntud tõde, et koosolemises on vägi. Ma loodan väga, et inimese soojuse tunnetuse vajadus siiski ei ole lõplikult ära peletatud. Kutsun kõiki üles oma tühjaks saanud hingekruusi taas täitma, otsima kristlaste ja koguduse ühendust, et oleks, millega ennast turgutada elule.
Markus Haamer,
Põltsamaa koguduse õpetaja
