Põltsamaa kiriku taassündi ei saa unustada

14.11.2007 | | Rubriik: Määratlemata

16. sajandi alguse ümmargune suurtükitorn on ümberehituse käigus muudetud, mistõttu on Põltsamaa kirikul kõige omapärasem kuppellae ja sõõrja põhiplaaniga kooriruum. Fotod: Merje MändMöödunud nädalal peeti Põltsamaal kuulutusnädalat, mis oli pühendatud kiriku taastamise 55. aastapäevale. Ühtlasi osutati tänu neile, kes tänavu kiriku tornikiivri värvimisel abiks olid.84aastane Põltsamaa koguduse liige Renate Tammemäe mäletab hästi poole sajandi tagust kirikuvaenulikku aega.Kuulutusnädalal jutlustasid Põltsamaa kogudusega rohkemal või vähemal määral seotud vaimulikud, teiste seas eelmised õpetajad Rein Schihalejev ja Joel Luhamets. Kuulutusnädal kulmineerus pühapäevase piduliku tänujumalateenistusega, kus jutlustas Seppo Jarva Kangasala kogudusest, kaasa teenisid Markus Haamer, Ants Tooming ja Hermann Kalmus. Pärast teenistust anti üle tänukirjad.
Aastatel 1632–1633 ehitatud Põltsamaa kiriku purustasid seitsekümmend aastat hiljem Põhjasõjas venelased. Järgnevalt ehitati kirik uuesti üles, kuid suuremana. 16. sajandi alguse ümmargune suurtükitorn, mis algkirikus oli teeninud käärkambrina, sai ümberehituse käigus muudetud kooriruumiks.
Kuid Põltsamaa Niguliste põletasid taas Vene relvad varemeteks II maailmasõja esimesel kuul, 14. juulil 1941. Ülesehitamisega tehti noore õpetaja Herbert Kuurme (13.07.1911–16.04.2005) initsiatiivil algust 1945. aastal.

Jumala abi ja jõuga

«Oleme õpetaja Kuurmele võlgu, see on suur teene tema poolt, et kirik täna olemas on. Ta ütles, et see sai teoks Jumala abiga, et Jumal on andnud talle jõudu kirikut ehitada. Aga see ei tulnud kergelt,» meenutab 84aastane Põltsamaa elanik ja aktiivne koguduseliige Renate Tammemäe kiriku taastamisaastaid. «Õpetaja andis endast kõik ja kogudus toetas teda. Näiteks tuli töömeestele toona maksta viljaga, sest raha polnud, ning ükski talu ei öelnud ära, kõik andsid hea meelega tasu kiriku ehitamise eest.»
«Mäletan selgesti ka pühitsemispäeva: kirik oli puupüsti täis, isegi pingivahed. Vaatamata halvale ilmale tuldi ikka. Ini-mesed ootasid seda päeva, sest meil polnud ju kirikut. Jumalateenistusi pidasime leerimajas, mis oli alati rahvast tulvil. Neil aegadel otsiti kirikust palvejõudu,» on proua Renatel aastatetagune päev silme ees.
Õpetaja Herbert Kuurme on kirikuvaremete ülesehitamise käigu südamesooja põhjalikkusega nii sõnas kui pildis kirja pannud kaheosalisse mälestustekogumikku.
Kuurme tööd hinnatakse kõrgelt. 13. juulil 2006, mil tähistati tema 95. sünniaastapäeva, asutati Kuurme mälestusfondile, mille stipendiumiga motiveeritakse noorte vaimulike tegevust ja teoloogia eriala üliõpilaste õpinguid.

Kaunis kirikus elavad sisustuse näol teisedki

Kiriku taastamistööd toimusid arhitekt Ott Puuraidi projekti ja otsese juhendamise alusel, altariruumi raudbetoonkupli kavandas Heinrich Laul. Põltsamaa kirik sai sisustuse Tartu ülikooli kirikust likvideeritud kunstivara näol: altariseina, kantsli, pingid, laelühtrid. Peapiiskop Jaan Kiivit sen pühitses Põltsamaa kiriku 9. novembril 1952. Aastal 1969 jõuti valmis ka barokse kiivriga torni ennistamisega.
Kirikus paiknev Saueri firma orel on pärit 1900. aastast ning algselt olnud ehitatud Viljandi Jaani kirikusse, kust ta kiriku sulgemise järel Põltsamaale toodi ja siin 1953 orelimeister Kriisa abil üles seati.

Kiriku lävepäkk pole kõrge

Praegu seisab 600 inimest mahutav Põltsamaa kirik kindlalt püsti ja pole kahtlustki, et see on määratud elama ja tegutsema koos kogudusega. Koguduse õpetaja Markus Haameri arvates liidab suurt kogudust kiriku ehitamisel sündinud ühise vastutuse tunne, mis praegugi veel mingil moel elab.
«Tugevuseks võib olla ka üsna hea asukoht. Siia on lihtne tulla ja ka haual käia. Oleme üritanud elus hoida noorte- ja lastetööd, mis kasvatab ka mingil määral järeltulevat põlve. Toetavaks on ümbruskonna suhteliselt positiivne suhtumine kirikusse,» räägib õpetaja ning lisab, et kuna linnas ei ole teist korralikku kontserdisaali peale kiriku, tullakse pühakotta ka teistel põhjustel.
Põltsamaa kogudust üle poole sajandi teeninud õpetaja Kuurme oli valitud linna aukodanikuks ja sai kõrge tunnustuse ka president Merilt. Tänu Kuurme julgele pealehakkamisele ja armastuskülvile koguduses tõusis  eesti rahva jaoks rasketel aegadel Eestimaa südames pühakoda, mille kellahelin taas ja taas inimesi kutsub.

Merje Mänd

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)