Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Poliitilise kogemusega vaimulik

06.05.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

50 aastat tagasi 6. mail Kohtla-Järvel sündinud ja kooliteed alustanud Illar Hallaste teatas pärast 6. klassi lõpetamist suveks Otepää spordilaagrisse sattudes koju vanematele, et hakkab sügisest õppima sealses avatavas spordiinternaatkoolis. Koju jõudes sai poiss küll peapesu, kuid treenerile oli lubadus antud ning tahe end proovile panna ja iseseisvalt hakkama saada nii suur, et vanematel tuli olukorraga leppida.
Pärast keskkooli lõpetamist asus noormees õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kust ta aga kolmandalt kursuselt välja visati.

Mis pahandused Teil ülikoolis tekkisid?
Osalesin ülikooli kõrvalt oma vabast ajast kahel korral Usuteaduse Instituudi vestlusõhtutel. Esimene tõsisem kõnelus komsomolikomitees ja kursusejuhendajaga oligi sel teemal. Väljaviskamine oli aga tõenäoliselt seotud asjaoluga, et aitasin kahel aastal aktiivselt kaasa Eesti Kristliku Suvemaleva organiseerimisele.
Sinna kogunesid tudengid, kes tahtsid EÜE asemel veeta töösuve vaimsemas ümbruses. Kirikute remontimine, pastoraatides elamine ja kohaliku kirikuõpetajaga suhtlemine aitas noortel elu põhiväärtustes selgusele jõuda. Päris mitmed tolleaegsed Tartu üliõpilased, kes EKSis osalesid, on praegu EELK vaimulikud.

Kas Teie huvi religioosse temaatika vastu pärines lapsepõlvekodust?
Pigem siiski ülikoolist, kus suhtlesin erinevate koguduste liikmetega. Lasin end tudengina Lüganuse koguduse õpetajal Einar Soonel ristida ja käisin tema juures leeris.

Mis sai siis, kui Tartu ülikooli uksed olid Teie selja taga sulgunud?
Einar Soone soovitas mul kirjutada avaldus, et mind on usulistel põhjustel ülikoolist välja heidetud. Kui avaldus jõudis usuasjade voliniku kätte, kutsuti mind välja ja öeldi, et võin õppima asuda kuhu tahes ja millist eriala iganes, kuid mitte ülikooli ja õigusteadust. Avaldasin soovi minna õppima Usuteaduse Instituuti, kuid sinna mind ametlikult siiski õppima ei lastud.

Kuidas nii?
Volinik lihtsalt ütles peapiiskopile, kes oli tol ajal ka UI rektor, et mind ei tohi vastu võtta. Kuid dekaan Ago Viljari andis loa loengutes käia ja eksameid sooritada. Loomulikult oli ka peapiiskop Edgar Hark mu õpingutest teadlik. Õppisin mitteametlikult ja kolme aastaga olid eksamid ja tööd tehtud. Püüdsin õpingutega kiiresti ühele poole saada, sest ei teadnud, kui kaua mul õppida lastakse. Stuudiumi lõpus võeti mind ametlikult üliõpilaseks ja kanti eksamid tagantjärele matriklisse.

Millal puutusite kokku praktilise kirikutööga?
Kui mind oli ülikoolist välja visatud, pakkusid nii Vello Salum kui Andres Põder võimalust enda koguduse juures kirikumehena töötada ja elada. Otsustasin minna Andres Põderi juurde Suure-Jaani, kus tuli teha tavapäraseid kirikumehe töid: niita heina, rookida lund, koristada kirikut.
Olen väga tänulik neile vaimulikele, kes mind ja mu peret sel ajal vaatamata oma napile sissetulekule (umbes 50–70 rubla kuus) ka materiaalselt toetasid, andes igaüks 10 rubla, et saaksin UIs õppida.
1982. aasta suvel sain Laiuse ja Palamuse koguduse õpetajaks. Aasta pärast läks Torma koguduse õpetaja pensionile ja mind määrati Tormasse, kus olin viis aastat. Seejärel teenisin viis aastat Kadrina kogudust.

Olete tuntud kui üks rahvusliku liikumise aktiviste. Kuidas Teie rahvuslik tegevus alguse sai?
Tormast ja on seotud Eesti Muinsuskaitse Seltsi tegevusega. Teatavasti hakati 1980ndate aastate lõpus asutama muinsuskaitseklubisid. Tegevuse koordineerimiseks moodustati Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu, kuhu kuulus igast klubist üks esindaja. Selleks, et ka vaimulikud saaksid selles liikumises osaleda, loodi Eesti Muinsuskaitse Seltsi juurde EELK kirikuõpetajatest koosnev klubi Portaal. Mind valiti selle juhatajaks ja esindajaks klubide nõukogusse.

Millist muinsust vaimulikud tolles klubis kaitsesid?
Kõige suuremat kaitset vajavad muinsused olid loomulikult eesti keel ja meel ning Eesti riik, mida sel hetkel ei olnud veel taastatud. Seadsime endile ülesandeks riigi taastamise kristlikul alusel.
1988 loodi Eesti Kristlik Liit, mis oli esimene Eesti erakond, mida rahvusvaheliselt tunnustati ja võeti 1989. a sügisel Guatemalas Kristlik-Demokraatliku Internatsionaali liikmeks. EKL oli ERSP ja EMSi kõrval üks kolmest organisatsioonist, kes kutsus 1989. aasta veebruaris  üles looma kodanike komiteesid ja registreerima Eesti kodanikke. Esimene Eesti kodanike komitee loodi Kadrinas ja teine Haljalas.

Ja äkki olitegi keset suurt poliitikat.
Jah, 1990. a märtsis valiti mind ülemnõukogusse. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist 1991. aastal moodustati põhiseaduse koostamiseks 60-liikmeline Põhiseaduse Assamblee. Arvan, et minu kõige olulisem töö ongi seotud assambleega, sest juhtisin selles teematoimkonda, mille alla kuulus põhiseaduse 5 peatükki, mis tähendab, et olin väga lähedalt seotud 1/3 riigi põhiseaduse väljatöötamisega.
See oli huvitav aeg, vähestel juristidel on olnud võimalus sellises protsessis osaleda.

Ülemnõukogu liikmena asusite taas Tartu ülikooli õigusteadust õppima.
Ühel õigusalasel konverentsil sattusin rääkima ülikooli õigusteaduskonna dekaaniga, kes mult küsis, miks ma ei ole oma ülikooliõpinguid taastanud. Vastasin, et pärast 12 aastat on kõik kunagi sooritatud eksamid ilmselt aegunud.
Mu vestluskaaslane kostis seepeale, et tema mäletamist mööda oli minu ülikoolist väljaviskamise puhul tegemist represseerimisega ja lubas, et eksamid taastatakse. Tema nõuande kohaselt kirjutasin sealsamas avalduse ja nii asusingi juuraõpinguid jätkama.

Taas õppima asudes olite ilmselt kogenum kui nii mõnigi õppejõud.
Olin tol ajal ülemnõukogu õiguskomisjoni liige ning pean tunnistama, et arutasime nii mõnelgi eksamil õppejõuga, kuidas menetluses olevat seaduseelnõu paremaks muuta. Selline oli aeg.
1995 tuli valida, kas hakata valmistuma riigikogu valimisteks või lõpetada ülikool. Otsustasin, et poliitikas on juba oldud ja lõpetasin ülikooli.

Kas enam ei ole kiusatust olnud poliitikasse naasta?
Annan endale aru, et aktiivses poliitikas olemise aeg on minu jaoks läbi. Poliitika on muidugi huvitav, kuid maailmas on muudki huvipakkuvat.

Millega leiba teenite?
Asutasin õigusbüroo ja pakkusin õigusteenust. Praegu juhin firmat Viimars, mis pakub transporditeenust, täpsemalt teenindame marsruuttaksoga Tallinna ja Viimsi vahelist liini. Lisaks korraldan ka reisibüroo Season Travel tööd.

Kuivõrd olete praegu kirikutööga seotud?
Kui läksin poliitikasse, jäi kirikutöö jaoks aega napiks. Seepärast pidin tegevvaimuliku tööst vahepeal loobuma. Praegu olen aga Ida-Harju praostkonna abipraost ja vikaarõpetaja, mis tähendab, et asendan õpetajaid, kes on kas puhkusel või ei saa mõnel muul põhjusel teenida.
Vikaarõpetajaks olemine tähendab, et kunagi ei tea, millises koguduses tuleb järgmist teenistust pidada; lihtsalt helistatakse ja palutakse, kas ma ei saaks õpetajat asendada. Oma praeguse töö kõrvalt oleks mul raske olla ühe kindla koguduse õpetaja, kuid arvan, et aeg, kus mul on oma kogudus, tuleb tagasi.

Küsis Monika Reedik

Illar Hallaste
Sündinud 6. mail 1959.
Ordineeritud Tallinna Toomkirikus 11. juulil 1982.
Ida-Harju praostkonna abipraost ja vikaarõpetaja. Teeninud Laiuse ja Palamuse, Torma ja Kodavere ning Kadrina ja Ilumäe kogudust; olnud Järva praostkonna praost.
1978. a laulatatud Lüganuse kirikus Hilja Seppeneniga. Peres on kaheksa last (kolm poega ja viis tütart), kellest viis on lõpetanud kõrgkooli, üks õpib kõrgkoolis, kaks keskkoolis.

Illar Hallaste koos abikaasaga 1978. a suvel Häädemeeste laagris. Foto: erakogu

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)