Poliitika kirikus?

Aastaks oli 1994, mil Tartus Peetri kirikus tähistati poole sajandi möödumist sealse II pihtkonna, tegelikult aga Maarja koguduse õpetaja Otto Tallinna (1914–1995) ordinatsioonist. Kirik oli rahvast täis ja kohal oli ka peapiiskop Kuno Pajula. Olin ka mina, tol ajal Eesti Vabariigi valitsuse rahvastikuminister.
Õpetaja, kes astus peapiiskopi paremal käel räästooli poole, pani seda tähele, kuid me kumbki ei mõelnud sel hetkel tõsiasjale, et näe, ka valitsus on siin. Olin teiste kirikuliste seas lihtsalt seepärast, et Otto Tallinnast ja minust ehk meist mõlemast olid saanud Eesti Üliõpilaste Seltsi taastamise käigus lähedased sõbrad.
Võimust me ei rääkinud, poliitikast samuti mitte. Põhimõttelistest küsimustest arutasime õieti vaid üht ja sedagi siis, kui aastal 1991 sõitsime koos Põltsamaale tähistama sealse õpetaja Herbert Kuurme (1911–2005) 80. sünnipäeva. Küsimus seisnes selles, kas luterlik teoloogia on teadus või ainult pühakirja seletus luterlikult vaatekohalt. Me mõlemad pooldasime esimest seisukohta.
Niisiis ei saanud ma järgnevateks mõttearendusteks oma vanemalt hingesõbralt mingit juhatust, vaid see kõik on nõudnud iseseisvat tööd. Need mõttearendused põhinevad arusaamal, et poliitilist ja ideoloogilist võimu Soome Vabariigis tuleb uurida ka luterliku maailmanägemise kaudu ning kuna seda tänaval ei kuulutata, siis peab katsuma läbi asjakohased uurimused.
Neid leidub ega ole nad trükistena ka üliharuldased. Viimasel sõidul Helsingisse teadsin juba ette, mida ma raamatupoest nimega Tiedekirja (Teadusraamat) tahan, ja need ma sealt ka sain. Raamatuid oli kolm. Neist kahe autoriks on Helsingi ülikooli dotsent ja Helsingi linna volikogu liige sotsiaaldemokraat Ville Jalovaara (1976).
Aastal 2007 väitles ta uurimusega „Kirik, Kekkonen ja kommunism poliitilise kriisi ajal 1958–1962“ filosoofiadoktoriks. Soomekeelse raamatuna avaldati see samal aastal Soome Kirikuloolise Seltsi toimetiste 200. numbri all. Aastal 2011 ilmus väitekirja jätk, uus uurimus „Kirik, Kekkonen ja poliitika 1962–1982“.
Kolmas teos pärineb vabaõpetlaselt Jaakko Olavi Antilalt ja kannab pikka pealkirja „Poliitika on kirikus. Keskerakonna kirikupoliitiliste taotluste muutumine aastail 1966–1978“. See on tema väitekiri aastast 2010.
Urho K. Kekkose epohh Soome Vabariigi presidendina kestis veerand sajandit, 1956–1981. Liidukantsler Konrad Adenaueri (1876–1967) epohh vältas 14 aastat, 1949–1963. Tema oli mõõdukas katoliiklane. Kindral Charles de Gaulle (1890–1970) valitses presidendina 10 aastat, 1959–1969. Tema oli katoliiklane usutunnistuse poolest.
President Urho Kekkonen oli pragmaatik, kelle kodus Tamminiemel Helsingi Seurasaarest põhja poole ei olnud Piibel ega UT nähtaval kohal. Väga raske on öelda, milline oli Kekkose usulik haridus ja mis ta arvas ainujumalast ning Kristusest. Selles suhtes on Ville Jalovaara ja Jaakko Olavi Antila uurimused väga radikaalsed sammud teel praotamaks ust küsimuses, kuidas vajasid vastne president ja Soome Keskerakond evangeelse luterliku kiriku toetust ning milles see seisnes.
Soome ajalookirjutuses on pääsenud maksvusele kujutelm, nagu oleks U. Kekkonen valitud aastal 1956 presidendiks juhuse tõttu, aga saanud presidendiks aastal 1962 pärast seda, kui võis olla kindel, et tema sobib Moskvale kõige paremini. Selle kujutelma kasuks kõneleb Soome idakaubandus, kuid ka soometumine kui protsess, mida võib võrrelda Nõukogude-poolse sillapea tekitamisega Saksa Demokraatlikus Vabariigis.
Soome Vabariigist sai ida-lääne piiril „vabamajanduspiirkond“ ehk ala, kus tundsid ennast kodus olevat nii ühed kui ka teised. Niisuguse kasvuhoone loomine võttis aega, mille algusjärku nimetabki Ville Jalovaara kriisiaastateks. Kriis seisneb tema meelest selles, et Soomes puudus 1960. aastate keskpaigani poliitiliste jõudude tasakaal kui heaoluühiskonna põhiline parameeter. Kas see nagu keiser Nero head aastad ongi ühiskondlik ideaal? Lubatagu kahelda. Poliitiline vaikelu tähendab hiilivat vaimset soojussurma.
Uurimused, mida ma siin tutvustan, ei käsitle doktriinide arengut. Urho Kekkose jaoks oli arusaadav, et Soome keskpunktiks kujuneb Helsingi, kus asub küll globaalselt mõtlev president, aga mis ei saa olla neljas Rooma. Soome senine luterlik jaotus oli enam-vähem kolmnurkne: Turu, Viiburi ja Kuopio. Kekkose poliitika püüdis tolle kolmnurga tõmmata poolsirgeks keskpunktiga Helsingi Senatiplatsil.
On mõistetav, kui peapiiskop Ilmari Salomies (1893–1973) ja tema töö jätkaja Martti Simojoki (1908–1999) polnud sellega kuulekalt nõus. President Urho Kekkonen lähenes Soome luterlikule kirikule asjaajalikult, luterlik kirik ise aga ei tahtnud, et päevapoliitika oleks kirikus tähtsam kui usutunnustuslik seestumus.
Silmatorkavalt palju toetuvad kõik kolm uurimust omaaegsele perioodikale. Juba loomuldasa on ajakirjandus alati funktsionaalne ja ajab ennekõike kuulutuste, mitte aga veendumuste rida. Urho Kekkonen ei tahtnud, et Soome Vabariik oleks Eesti NSV, kuid ta tahtis olla Moskvas kuulatavam kui Johannes Käbin. Selleni ta ka jõudis.
Ent ei ole usutav, et ta Novo­sibirskis või Moskva lähedal Zavidovos (eesti keeles Kiusukülas) oleks rääkinud ainult tööpuudusest Soomes. Ta oli rahvusvaheline mees, kes tundis president de Gaulle’i kindlasti paremini kui Kremli seltsimehed. Kuid 10 päeva jooksul, mil Kekkonen käis oktoobris 1962 Prantsusmaal, ei hakanud ta küsima oma võõrustajalt, mida teha luterlastega või kuidas vaatab kommuniste Prantsuse katoliiklane.
Mõlemate mureks oli võimalus, et kui hoida Venemaa Euroopast väljaspool, siis hakkab Venemaa Euroopat destabiliseerima. See võimalus oli täesti reaalne, sest Moskva-sõbralikke ja poolvasakpoolseid võime oli Euroopas mitu: Itaalia, Põhjamaad ja Inglismaagi.
Ütleksin, et kolm kõnealust uurimust on eeskätt poliitilised. Nende aluseks on presidendi manööverdused, mitte aga kiriku iseseisvus riigis, kus ennekõike taheti rahu. Jah, see tahtmine on pigem aimatav kui dokumenteeritud, kuid ta on mõistetav.
Soome riik kaotas Teises maailmasõjas, ent ei tahtnud olla kaotanu igaveseks. See täielikult põhjendatud tahtmine toob meid küsimuse juurde, milline oli Soomes evangeelse luterluse ja vene õigeusu kiriku suhe Urho Kekkose võimuloleku aastakümneil. On vaja uusi uurimusi!

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane