Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pole lihtne vaid 101 kaunitari välja valida …

27.01.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

pyhakoda18537Varraku kirjastuselt mullu novembris ilmunud raamatus «101 Eesti pühakoda» on 66 kirikut, mida kasutab praegu EELK, ja iga lugeja võib otsustada, kui õige-õiglane esitatud valik on.

Arhitektuuriajaloolane Kaur Alttoa ütleb, et raamatu «101 Eesti pühakoda» valmimiseks kulus tal intensiivset tegemist alla aasta.

Valikuprintsiibid
Aga peab mainima pikemat perioodi − pildistamiseks sõitis Alttoa näiteks ringi kolmel suvel, kõik fotod raamatus on autori omad. Raamatu maht oli väga täpselt ette antud − igale pühakojale oli ette nähtud kaks lehekülge –, kas 4500 tähemärki ja üks foto või 3500 tähemärki ja kaks fotot. Alttoa tunnistab, et ei oska pilte kasutamata arhitektuurist rääkida.
Iga lugeja esimene avastamisrõõm raamatu «101 Eesti pühakoda» puhul võiks olla, et «ahaa − see kirik on sees ja see väljas …». Autor rõhutab, et tegu pole raamatuga «Sadakond kaunitari» ja valiku puhul on olnud otsustavad väga mitmed kriteeriumid − alates sellest, et paari moodustavad vastandid nagu «erandlik» ja «tüüpiline».
Mõni kirik on raamatus autori soovist, et ka see, mis vahest üksikuna, tippobjektina ei sära, võib olla Eesti mastaabis mingile ajale väga iseloomulik. Teiseks hõlmab raamat ajavahemikku XII sajandist XXI sajandini − kus on rohkem, kus vähem, aga et kogu periood oleks igal juhul võimalikult hõlmatud.
«Väga suurele osale tähendab märksõna «Eesti kirik» eelkõige luteri kirikuid, peoga õigeusu kirikuid otsa, ja kogu lugu. Püüdsin võimalikult ka väiksemaid konfessioone, vabakirikuid kajastada,» räägib Alttoa ja erandlikult on raamatus ka Tallinna sünagoog. Raamatut sirvides jääbki mulje, et konfessionaalne mitmekesisus on samuti olnud koostamise üheks aluseks.

Kiirtee Euroopasse
Omaette valikuprintsiip on territoriaalne, struktuur on maakondade kaupa. Aga autor tunnistab, et ka selles on oma ebakõlad, ja toonitab, et keegi ei tohiks arvata, et tema valik on ainuõige.
Autor teab, et paljudel eestlastel on n-ö oma kirik − ehkki enamik pole vahest koguduse liikmed. Kas on tegu esivanemate pühakojaga või on kuskil näiteks suvitatud ja kohalikku kirikusse armutud. Inimene vahest püüabki oma lemmikut esmalt raamatust leida. (Subjektiivselt pean märkima, et mulle oli pettumuseks südamelähedase Elva kiriku puudumine raamatust, ehkki tegu on esimese pühakojaga, mis vastloodud Eesti Vabariigis 1920. aastal pühitseti – T. K.)
Alttoa on aastakümneid oma üliõpilastele rääkinud, et Eesti keskaegsete kirikute esimene märksõna on mitmekesisus. Teisal kirjutab ta, et kui vaadata kirikuarhitektuuri, siis juba selle järgi võib imestada, kui kiiresti me omal ajal Euroopasse lõimusime. Valjala linnuse kapituleerumine leidis aset 1227 ja juba 13. sajandi keskel tegutsesid Eestis ehitusmehed Euroopa arvestatavatest keskustest. Ja kui seda poleks olnud … Teame, kus jookseb Huntingtoni tsivilisatsioonide piir!
Alttoa võrdleb oma arhitektuuriajaloolase tööd detektiivi omaga. «Sageli tuleb tuletada mõnest detailist tervikpilt, sest muud pole. Neid leitud «DNA jälgi» tuleb kogu aeg juurde ja seetõttu ma ei taha mingil juhul öelda, et Eesti keskaja sakraalarhitektuuris on nüüd asjad paigas. Enamiku vanade kirikute puhul midagi teame, aga ilmselt tuleb kogu aeg midagi juurde,» räägib Alttoa.

Mitte pelgalt populaarne ülevaade
Raamatu lõpus on list, soovitus eestikeelseks lugemiseks, kus on veerandsada raamatut, pidades silmas huvilisi, kes tahaks meie kirikute kohta rohkem lugeda. Autorite seas domineerib arusaadavalt Alttoa enda nimi, aga meistrite meistriks nimetab ta esmalt Villem Raami (1910–1996).
«Tuleb tõmmata selge piir: üks asi on arhitektuuriajaloo uurimine, teine laiem, populaarne ülevaade. Minule oli ka siin väike vastuolu. Tavaolukorras on üks asi teaduslikud uurimused, keegi võtab need aluseks ja räägib suupäraselt lahti. Aga käesolevas populaar­teaduslikus raamatus on kohti, kus päris mitmel korral väidan midagi sellist, mida Eestis kunstiajalookirjanduses pole siiani varem väidetud,» räägib Alttoa ja toob näiteks Väike-Maarja kiriku loo. (Vt lk 130–131.)
Kirikud on säilinud tänu sellele, et inimestel on olnud usk, aga nüüd tekib vahel küsimus − see tuleb näiteks ka Narva Aleksandri kiriku skandaaliga seonduvalt esile −, mis saab kaunitarist, kui sakraalhoone pole enam kristlaste kasutada.
Alttoa räägib, et tegu on kogu Euroopat hõlmava probleemiga. «Selleks, et kirikut majandada, rendib kogudus vahendusfirma kaasabil kirikuhoonet välja. Altarite jaoks on spetsiaalsed rulood, mida saab ette tõmmata, kui kirikus on moedemonstratsioonid tsiklitega ja ilma, nädala lõpul diskod alkoholiga ja ilma. Ma pole isegi Balti jaamas omal ajal näinud nii suurt konihunnikut, kui oli seal,» räägib Alttoa ühest Põhja-Elbe kirikuhoonest.
Ajaloolase arvates võiks meiegi kirikutegelased mõtlema hakata, et vajaduse korral leitaks pooli rahuldav kesktee. Teised äärmused on sellised, nagu juhtus kunagi Viru praostkonna alal asuvas Esku kabelis, kust enda arvates vaga kirikuõpetaja peksis laulmast ära Siiri Sisaski.
Teet Korsten

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)