Põhja-Iirimaa õppetunnid

Suure reede rahulepingu 20. aastapäev on nii Põhja-Iirimaal kui mujalgi andnud põhjust taas juttu teha sealse religioosse värvinguga konflikti põhjustest ja lahendamispüüdlustest.

Seejuures rõhutatakse sageli, et Põhja-Iirimaa õppetunnid on väärtuslikud kõigile, kes mujal maailmas sarnaste probleemidega rinda pistavad.

Keeruline minevik
Põhja-Iirimaa konflikti juured ulatuvad kaugele ajalukku. Juba XIII sajandist oli Inglismaa kehtestanud oma ülemvõimu Iirimaa üle, kuid iirlased jäid reformatsiooni järel katoliiklasteks. XVII sajandil asustati Inglismaalt ja Šotimaalt aga Iirimaale protestantidest asunikke. 1921. aastal, mil loodi omaette Iiri riik, moodustasid saare põhjaosas paiknenud Ulsteri provintsis protestandid napilt üle poole elanikest. Et nood olid reeglina unionistlike vaadetega ehk saare iseseisvumise vastu, jäigi suurem osa Ulsterist Briti võimu alla.
Algusest peale jäi nii Põhja-Iirimaa poliitilises kui majanduselus jäme ots protestantide kätte. Katoliiklased tundsid ennast kõrvalejäetuna ja diskrimineerituna. 1960. aastatel hoogustus nende võitlus võrdsete õiguste nimel. Algul olid meeleavaldused rahumeelsed, kuid 1969. aastal väljus olukord kontrolli alt. Ka Briti sõjaväe tänavatele toomine ei aidanud rahu taastada. Nii saigi alguse ligi kolmkümmend aastat väldanud kriis, mille käigus kaotas oma elu üle 3000 inimese ja umbes 50 000 sai vigastada. Mitmetahulises konfliktis osales mõlemalt poolelt palju eripalgelisi rühmitusi. Neist tuntuimad ja vägivaldseimad olid Iiri Vabariikliku Armee (IRA) nime kasutanud organisatsioonid, mille eesmärgiks oli teha lõpp Briti ülemvõimule Põhja-Iirimaa üle. Eesti keeles on konflikti tagamaadest võimalik lähemalt lugeda Mike Cronini üldkäsitlusest „Iirimaa ajalugu” (Tallinn: Valgus, 2009).
Vastasseisu lõpetamine osutus seejuures erakorraliselt keeruliseks, sest vaenupoolte esindajad keeldusid isegi ühte ruumi kokku tulemast. Nii läks vaja mitte ainult kohalike rahusobitajate poolset erakordset visadust ja meelekindlust, vaid ka maailma mõjukaimate poliitikute sekkumist. Lisaks Iirimaa valitsusjuhile Bertie Ahernile ja Ühendkuningriigi peaministrile Tony Blairile andis oma kaaluka panuse näiteks ka USA tollane president Bill Clinton. Ehkki kauplemine üksikasjade üle kestis viimase hetkeni, võidi 10. aprillil 1998 teatada kauaoodatud lepingu sõlmimisest, mis nägi muuhulgas ette relvarühmituste desarmeerimist ja võimujagamise sisseviimist seni vaenutsenud kogukondade vahel. Rahuleping sai oma nime selle järgi, et sõlmimise päevaks oli juhtumisi suur reede. Hoolimata äärmuslike unionistide vastuseisust kiideti leping 22. mail rahvahääletusel heaks. Iiri Vabariigis oli poolthääletajaid 94,4%, Põhja-Iirimaal aga 71,1%.

Tuli tuha all
Konflikti lõpliku lahendamiseni pole siiski jõutud. Sellest annab ilmekalt tunnistust erinevate kogukondade elupiirkondi lahutavate müüride püsimine nii pealinnas Belfastis kui mujalgi. Nood püstitati kriisi alguses ajutise abinõuna, kuid elanikud ei tunne end tänini piisavalt turvaliselt, et nende kõrvaldamisega nõustuda. Usalduse puudumine katoliiklaste ja protestantide vahel pole üllatav, sest ikka veel puutuvad eri kogukondadesse kuuluvad põhjaiirlased harva omavahel kokku. Eraldi on nii koolid, seltsid kui meelelahutuskohad ning sageli ka elurajoonid ja töökollektiivid. Segaabielusidki tuleb küllaltki harva ette.
Raskelt kättevõidetud rahu on inimesed aga hindama õppinud ning äärmuslaste katsed konflikti uuesti lõkkele õhutada pole seetõttu vilja kandnud. Tõsi, viimasel ajal on avaldatud kartust, et Ühendkuningriigi peatne lahkumine Euroopa Liidust võib pingeid süvendada, sest sellega kaasneb tõenäoliselt piiri- ja tollikontrolli taastamine Iiri Vabariigiga. Ka pole kohalikud poliitilised liidrid konflikti lahendamisel sugugi konstruktiivset rolli mänginud, millest annab tunnistust eriti praegune pikaleveninud valitsuskriis. Küllap tuleneb see asjaolust, et vastandumise abil on hõlpsam poliitilist profiiti lõigata kui lepitust propageerides. Etteheiteid võib teha aga ka Põhja-Iirimaa kirikutegelastele.

Kiriku roll
Õigupoolest on raske üheselt vastata küsimusele, millist rolli on usk ja kirik konfliktis mänginud. Ühelt poolt paistab Põhja-Iirimaa nii Euroopas kui Ühendkuningriigis silma religioossuse poolest. Veel sajandivahetusel käis näiteks tublisti üle poole sealsetest elanikest igal nädalal kirikus. Teisalt on usklikkus viimasel ajal järsult langenud, seda eriti noorte ja linnaelanike seas. Seega on õieti järjest ebatäpsem konflikti osapooli katoliiklasteks ja protestantideks nimetada.
Usuerinevused ei paista pealegi ka keskse tähendusega tüliküsimuseks olevat, ehkki mõned äärmuslased otsivad oma sammudele tänini religioosseid põhjendusi. Tegelikult ei käi võitlus ju selle nimel, milline usk Põhja-Iirimaal peale jääb, vaid kaalul on eri kogukondade sotsiaalne staatus ja võimalused poliitikas kaasa rääkida. Niisiis on tegemist pigem etnilise konfliktiga, kus rahvuskuuluvuse aluseks on suguvõsa religioosne kuuluvus ning ka samastumine vastavalt Ühendkuningriigi või Iiri Vabariigiga. Kohalike eripäradega inglise keelt räägivad emakeelena mõlema kogukonna esindajad.
Rõhutada tasub sedagi, et suuremad kirikud on tavaliselt vägivalda hukka mõistnud. Siiski näib neid omajagu kammitsenud olevat kogukondlik surve „omade” poole hoidmiseks. Mitmed kirikutegelased on pälvinud küll avalikkuse lugupidamise oma aktiivse tegevuse eest rahu saavutamise ja hoidmise nimel, kuid nad on pigem tegutsenud oma isiklikul initsiatiivil.

Mõtteainet meilegi
Kaks sellist vaimulikku külastasid hiljuti ka Eestit. Presbüterlane Bill Shaw ja katoliiklane Gary Donegan olid nimelt kutsutud esinema Tartu ülikooli Skytte instituudis 4. mail toimunud suure reede rahulepingu aastapäevale pühendatud ümarlaual. Pärast Iiri Vabariigi suursaadiku Frank Floodi ja instituudi nooremteaduri Eoin Micheál McNamara sissejuhatust sõna saanud vaimulikud vahendasid peamiselt õppejõududest ja välisüliõpilastest koosnenud kuulajaskonnale isiklikke kogemusi, muljeid ja hinnanguid konflikti kohta.
Ent külaliste põhisõnum oli see, et Põhja-Iirimaal toimunut ei saa pidada erandlikuks. Nad rõhutasid, et igas maailma riigis on oma ühiskondlikud pinged, mis võivad väga hõlpsasti verevalamise esile kutsuda. Nagu kirikutegelastel tavaks, keelitasid ka Donegan ja Shaw kuulajaid andma oma panust sotsiaalse õigluse, rahu ja inimestevahelise üksteisemõistmise edendamiseks. Ent kuna tegemist on omal nahal vägivaldset konflikti kogenud inimestega, oli nende esinemine palju usutavam ja mõjusam kui muidu.
Igal juhul peaks Põhja-Iirimaal toimunu mõtteainet andma neilegi kirikuinimestele, kes rahvusvaheliste suhete vastu suurt huvi ei tunne. Põhjust selleks annavad nii Eestigi ühiskonnas leiduvad lõhed kui asjaolu, et nüüdisaja maailmas kipuvad erinevat laadi sotsiaal­sed ja kultuurilised konfliktid järjest enam omandama religioosset värvingut.
Rain Soosaar

 

Põhja-Iirimaa rahvastik 2011. aasta rahvaloenduse valgel
Rahvaarv
1,8 miljonit
Rahvuslik enesemääratlus*
Britid 48,41%
Iirlased 28,35%
Põhjaiirlased 29,44%
*üks inimene võis valida mitu varianti
Religioon
1. Isikliku usutunnistuse alusel või selle puudumisel religioosse traditsiooni alusel, milles oldi üles kasvanud
Katoliiklus 45,14%
Protestantism 48,36%
Muu religioon 0,92%
Ilma religioonita 5,59%
2. Ainult isikliku usutunnistuse alusel
Katoliiklus 41%
Presbüterlus 19%
Iiri Kirik (anglikaanid) 14%
Metodism 3,0%
Muu kristlik 5,8%
Mittekristlik 0,8%
Puudub või teadmata 17%
Allikas: Northern Ireland Statistics and Research Agency