Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Põhiseadus või pühaseadus?

19.10.2022 | | Rubriik: Juhtkiri

Kaks aastat tagasi, 2020. aasta suvel, osalesin Paides korraldatud arvamusfestivali arutelus, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi põhiseaduse 100. aastapäevale. Arutelu teema kandis pealkirja „Usu- ja veendumusvabadus – millise määrani sallitav, millise määrani salliv?“. Arutlust juhtis kristlasest psühholoog Tõnu Lehtsaar ning osalesid lisaks minule õiguskantsler Ülle Madise ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Mäletan sellest väga positiivse sünergiaga kulgenud arutelust detailselt väga vähe, kannan siiski sellest vestlusringist alates endaga kaasas küsimust, mille tookord retooriliselt esitasin. Nimelt väljendasin mõtet, et kas Eestis ei ole tekkimas ohtu, et usualaste teadmiste vähenemine ja vastava hariduse puudulikkus tingib ühel hetkel olukorra, kus riigikirikuta riigis võib loomulikuks riigiusuks kujuneda sekularism kui ideoloogia, mis eriti läbi haridussüsteemi vaikselt kohale hiilib ja ühiskonnas võimust võtab.

Kuigi usuvabadusega on minu hinnangul Eesti Vabariigis kõik seni veel üsna heas korras, on suundumusi, mis viitavad, et negatiivses suunas toimuvaid arenguid on viimastel aastatel juba omajagu. Olgu siin nimetatud näiteks 2021. aasta suve hakul ilmsiks saanud kaitseväe kaplaniteenistuse reformikava, mille tulemusena koondati Eesti kaitseväest kõik kaplanid peale peakaplani. Sellega jäeti kaitseväelased oma eksistentsiaalsete küsimustega valdavalt ainult psühholoogide hoole alla. 

Teise näitena julgen esitada aastakümneid püsinud olukorra meie üldhariduskoolides, kus rahuldaval määral usualaseid teadmisi saab omandada kõigest mõni protsent kõikidest üldhariduskoolide õpilastest. Usundiõpetuse puudulikus mahus korraldus viitab vähem või rohkem teadlikule poliitikale ilmaliku maailmavaatega uue põlvkonna peale kasvatamiseks. Sellises keskkonnas täiskasvanuks sirguval põlvkonnal on oht mitte enam mõista usklike inimeste usulisi vajadusi või seisukohti. Usulisi vaateid peetakse iganenuiks, primitiivseiks või kohati isegi radikaalselt ohtlikeks. Mida rohkem selliseid mõtteavaldusi esitama hakatakse, seda soodsamaks muutub pinnas sallimatuseks usklike inimeste suhtes. 

Inimese loomupärane religioossus ja igatsus pühaduse järele ei kao aga isegi täiesti ilmalikus keskkonnas. See vajab väljundit ühel või teisel moel. Nõnda säilib ka sekulaarses avalikus ruumis uskmatute ja usklike vahel üksteisest möödarääkimise ja maailmavaadete põrkumiste oht. Ühtedel on ühiskonnakorralduse alused kirjas põhiseaduses, teistel pühakirjas. Võiks küsida: kumb alustekst on olulisem? Kuni põhiseadus on pühakirjaga kooskõlas, on selliste küsimuste esitamine kunstlik, vahel isegi usklike suhtes kiuslik. Viimast olen ise kogenud mitmel puhul.

Kristlased lähtuvad piibellikust põhimõttest, et Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimese oma (Ap 5:29). Nõnda on Piibel Jumala sõnana ülimuslik igast inimeste poolt koostatud ja inspireeritud ilmalikust tekstist. Seda, et pühakiri on muutumatu, olen paaril korral väljendanud ka mõnele ajakirjanikule, kes on küsinud, kas mõnd iganenud sätet Piiblis ei saaks kaasajastada. 

Olen aga pannud samal ajal tähele, et inimeste jaoks, kellel pole kindlaid usulisi veendumusi ega ka kogemust üleloomuliku pühadusega, veel vähem Jumalaga, kujunevad välja ilmaliku iseloomuga omad pühad esemed või paigad. Loomulik religioossus ilmneb isegi ennast mittereligioossena identifitseerinud inimestel. Nii võib juhtuda, et põhiseadusest saab kellegi jaoks „pühaseadus“. 

Mul on väga hea meel, et Eesti Vabariigi põhiseadus kaitseb isegi minu usulist veendumust, et Jumala sõna on inimese sõnast ülimuslikum. Põhiseadus kaitseb minu südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadust, kui see ei kahjusta kuidagi ei avalikku korda, tervist ega kõlblust (vt PS § 40). 

Õnneks ei ole Eesti Vabariigi põhiseadus minu hinnangul täna kristliku õpetusega vastuolus. Ma väga loodan, et see nii ka jääb. Sel põhjusel suhtun väga skeptiliselt põhiseaduse muutmise ettepanekutesse, sest oht kirjutada põhiseadusesse sisse midagi, mis läheb pühakirjaga vastuollu, võibki tekitada konflikti paljude inimeste südametunnistuse ja usuliste veendumustega. Seda olukorda ei ole aga kellelegi vaja.

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)