Esileht » Arvamused » Arvamus »

Põgus tagasivaade neljale aastale

02.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Mõne päeva pärast valib Eesti rahvas neljaks aastaks uue riigikogu ning umbes kuu aega hiljem saab Eesti uue valitsuse.

Seetõttu on praegu sobiv hetk vaadata tagasi möödunud neljale aastale sellest vaatenurgast, mis puudutab riigikogu ja valitsuse poolt kirikute ja usuelu teemadel tehtud või mittetehtud otsustusi. Loomulikult ei ole võimalik peatuda kõigil niisugustel otsustustel ning seetõttu toon välja vaid kõige olulisema.

Usuõpetuse teema jätkuvalt üleval

Religiooniõpetusest on Eesti Kirikus ja muudes väljaannetes kirjutatud viimastel aastatel väga palju. Seadus on aga siiani muutmata. Kas seadus üldse muudatusi vajab?

Peaminister Andrus Ansip rõhutas 2005. aasta novembris konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas», et religiooniõpetus peaks olema kooliprogrammi loomulik osa.

Seda lauset hakkasid paljud tõlgendama peaministri soovina muuta religiooniõpetus koolides kohustuslikuks õppeaineks, mistõttu arutelu meedias keskenduski paljuski vaidlusele aine kohustuslikkuse või vabatahtlikkuse üle, mitte aga selle üle, mida peaminister tegelikult oma ettekandes ütles.

Riigikogu liikmed algatasid küll kaks eelnõu religiooniõpetusega seotud sätete muutmiseks seadustes, kuid nende menetlemine jäi paraku liiga valimiseelsesse aega. Kuigi eelnõudel oli toetajaid kõigist erakondadest, oli siiski nende vastuvõtmisel peamiseks probleemiks see, et eelnõudega sooviti muuta religiooniõpetus gümnaasiumiastmes kohustuslikuks.

Vaidlused kohustuslike õppeainete teemadel ei piirdu ühiskonnas teatavasti vaid religiooniõpetusega ning seetõttu ei pea konkreetse eelnõu vastaste käitumist kindlasti tõlgendama religiooniõpetuse põhimõtteliste vastaste käitumisena.

Religiooniõpetusega seotud sätteid seadustes on kindlasti võimalik muuta paremateks ja arusaadavamateks. See on õppeaine, mis on praegu usuõpetuse nime all ainsana eraldi välja toodud seaduses ning ses mõttes on seadusandja poolt antud sellele õppeainele eriline kaitse.

Kuid juba selle aine sisu erinevast arusaamisest tegelikult raskused algavadki – kui ta vaid tutvustab erinevaid usundeid, nende põhimõtteid ja ajalugu, siis tekib küsimus, miks ta ei saa olla samaväärne teiste analoogiliste õppeainetega, mida seaduses nimetatud ei ole?

Oleks väga hea, kui arutelud religiooniõpetuse üle võiksid valitsuses ja parlamendis jätkuda juba eeloleval kevadel. Pärast valimisi jätkub kindlasti kõigil rohkem tahet leida tuleviku seisukohalt kõige optimaalsem lahendus.

Oikumeenilise tegevuse ja pühakodade restaureerimise rahastamisest

Eesti majandus on viimastel aastatel tormiliselt kasvanud. Kas see on kajastunud ka selles, et riigieelarvest eraldatakse kirikutele ja oikumeenilisele tegevusele rohkem vahendeid? Vastus on jah ja ei.

Mis puudutab Eesti Kirikute Nõukogu ja oikumeenilise tegevuse finantseerimist, siis perioodi 2003–2007 eraldistes on kasv täiesti olemas, kusjuures koos tuleb vaadata nii põhieelarvet, lisaeelarveid kui ka eraldisi Vabariigi Valitsuse reservfondist.

Nii eraldati näiteks 2003. aastal Kirikute Nõukogule eelarvest 3,9 miljonit krooni, lisaks veel reservfondist 1,3 miljonit krooni seoses sellega, et EKNi liikmeks sai Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik.

2007. aasta riigieelarves on eraldisena Kirikute Nõukogule ette nähtud 5,9 miljonit krooni. Kuigi näeme sama numbrit ka 2006. aasta riigieelarves, ei maksa unustada, et 2006. aasta lisaeelarvega eraldati oikumeeniliseks tegevuseks veel 9,8 miljonit krooni.

Kuna lisaeelarve võeti vastu üsna aasta lõpus, siis on selge, et tegelikult kasutatakse neid vahendeid suures osas 2007. aastal. Sellistest vahenditest on finantseeritud ka näiteks EELK poolt 2005. ja 2006. aastal korraldatud konverentsi «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas».

Rõõmustav on ka see, et neljandat aastat on eraldi eelarvereal olnud toetus ajalehele Eesti Kirik, mis 2007. aastaks on pool miljonit krooni. Nimetamata ei saa jätta seda, et kuna nüüd on kaplanaat laienenud ka arestimajadesse, siis eraldatakse riigi poolt loomulikult ka selleks vajalikud finantsvahendid.

Lainetena kulgeb aga riikliku pühakodade restaureerimise programmi rahastamine. Sellest on pikemalt kirjutanud kantsler Mati Maanas 31. jaanuari lehenumbris. Nõustun temaga täiesti, et programm on sellise rahastamisega, nagu see praegu riigieelarves sisaldub, ummikseisus ning tuleb leida lahendusi. Erakondade valimislubadustest on konkreetseim Reformierakonnal, kes on lubanud neljakordistada programmi summad riigieelarves, tõstes need vähemalt 100 miljoni kroonini aastas.

Küll aga ei saa jätta märkimata, et eraldi eelarveridade kaudu on riik siiski toetanud veel mitme kirikuhoone (Tartu Jaani, Tallinna Jaani jt) restaureerimist. Lootusrikkalt tuleb vaadata ka Tartu Maarja kiriku tulevikule, sest viimaks said eelmise aasta lõpus tehtud vajalikud otsused, et kogudus saab juba lähiajal hakata peremehena kirikuhoones toimetama.

Perekonnaseadust ei tulnud, abordiseadust ka mitte

Seda, et vaidluste tõttu erinevate koalitsioonierakondade vahel ei suutnud valitsus perekonnaseaduse eelnõud riigikogule esitada, tuleb pidada kahtlemata kahetsusväärseks. Perekonnaõiguses kehtivad siiani põhimõtted, mis pärinevad nõukogude ajast, ning selleks, et perekonnaseadus haakuks meie muude õiguspõhimõtetega, tuleks kindlasti vastu võtta uus terviktekst.

Mille taha selle eelnõu menetlemine ikkagi jäi? On hämmastav lugeda keskerakondlasest riigikogu liikme Küllo Arjaka väiteid Eesti Kirikus (29.11.2006), samuti Siiri Oviiri öeldut Keskerakonna valimisajakirjas Dirigent, mille sisuks on see, et kuna justiitsministeeriumis arutati vabaabielude ja samasooliste kooselu sissekirjutamist perekonnaseadusesse, siis on perekonna väärtustamise seisukohalt väga oluline, et uut perekonnaseadust ei tulnud.

Tõele vastab siin ainsana fakt, et justiitsministeeriumis arutati eelpool nimetatud kooseluvormidega seotud küsimusi. Kuid miks seda arutati? On ju praegune justiitsminister kindlal veendumusel, et vabaabielusid ja samasooliste kooselusid mingil juhul ei hakata sisse kirjutama perekonnaseaduse eelnõusse.

Aga arutati seetõttu, et eelpool nimetatud poliitikute erakonnakaaslasest sotsiaalminister astus pretsedenditu sammu, võttes tagasi oma kooskõlastuse eelnõule selles faasis, kus eelnõu oli tegelikult ootamas juba lülitamist valitsuse istungi päevakorda. See sotsiaalministri kiri põhineb soovil, et seadus peaks arvestama tänapäeval kujunenud erinevaid kooselumudeleid, sealhulgas nii vabaabielusid kui ka samasooliste kooselusid.

Loomulikult ei saanud justiitsministeerium sellise lähenemisega nõustuda ning valitsusesisese kokkuleppeni selle eelnõu osas ei jõutudki. Tuleb loota, et perekonnaseaduse eelnõu suudetakse siiski esitada järgmisele riigikogule ning et nii järgmises riigikogus kui valitsuses domineerivad sellised hoiakud, mis austavad ja kaitsevad traditsioonilisi pereväärtusi.

Teise eelnõuna, mis on küll valminud, kuid tänuväärsel kombel ei ole valitsuse istungile jõudnud, tuleks nimetada raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu. Mitme viimase valitsuse sotsiaalministrid on olnud järjekindlad, püüdes esitada valitsusele eelnõu, mille peamiseks sisuks on abordiõiguse leevendamine.

Õnneks on suutnud hoida selle valitsuse päevakorrast eemal nii peaministrid Siim Kallas, Juhan Parts kui ka Andrus Ansip. See aga ei tähenda seda, et need mõtted ministeeriumiametnike peas edasi ei püsi, nii et kindlasti tuleb meil kõigil olla tähelepanelik ka järgmise valitsuse tegevusajal.

Optimistlikult järgmisest riigikogust ja valitsusest

On heameel tõdeda, et riigi struktuurid näevad üha enam kirikutes ühiskonna seda osa, kes kannavad selliseid väärtushinnanguid, mis on meie rahva püsimajäämiseks vajalikud. Ses osas on minu pilk ka järgmise riigikogu koosseisu puhul juba ette päris optimistlik, sest nende poliitikute hulk, kes on valmis nendest samadest väärtushinnangutest lähtuma, on minu hinnangul väga oluliselt kasvanud.

Erik Salumäe, justiitsministri nõunik

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)