Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Põgus põkkumine jätab jälje

04.03.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Ajakirjanduse ja laulupidude isa Johann Voldemar Jannsen on 1862. aastal oma toimetatud Perno Postimehes kirjutanud: „Kui mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema.“ Silmas pidas ta tsaaririigi aegset tsensuuri. See tsitaat on mu mällu jäänud õpinguajast ülikoolis. Oli ju toonagi aeg, kui ajakirjanikud omandasid oskuse „munade peal käimisest“. Aeg, mil ettevaatlikkus oli ajalehe väljaandmisse sisse kodeeritud, on ammu otsa saanud. Ka Eesti Kirikus.

Piiskop Tiit Salumäe, kes on 30 aastat olnud taasilmunud Eesti Kiriku kõrval, tavatses ikka toimetuse kolleegiumi koosolekutel öelda, et Eesti Kirik ei ole partei häälekandja. Juhtus see neil puhkudel, kui keegi väljaspool toimetust kippus meid õpetama, kuidas oleks pidanud ühte või teist probleemi käsitlema. Ja uskuge, paarikümne aasta jooksul pole sellistest sekkumistest puudust olnud. 

Paar aastat pärast peatoimetajana töö alustamist oli mul vestlus ajakirjandusõppejõu Halliki Harro-Loidiga. Vajasin tuge, et positsioneerida kirikulehe kohta. Tema nõuanded on ajaproovile vastu pidanud. Kirik vajab lehte kui suhet avalikkusega. Vaimulik on avaliku elu tegelane ja ta peab taluma avalikku kriitikat. Lehe ülesanne on vaadata asju koguduseliikme positsioonilt. Ajaleht ei tohi asuda võimukandja positsioonile, seeläbi kaotab kirik kui tervik. Leht on vaid info koguja ja vahendaja. Teatud infot inimesed peavad teadma, et teha õigeid otsuseid. 

Väike põige 1857. aastasse, kui tehti algust järjepideva eestikeelse ajakirjanduse väljaandmisega. Ilmuma hakkas kaks nädalalehte: Jannseni Perno Postimees Pärnus ja „Tallorahwa postimees“ Tartus. Viimase toimetajaks oli Tartu Maarja koguduse õpetaja Hugo Willigerode. „Tallorahwa postimehele“ ei olnud antud pikka iga. Jannseni leht aga jäi.

Mart Laar on eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus „Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö“ öelnud, et „Jannsenit võis tõepoolest vaata et mässajaks pidada“. Jannsen oli pannud aluse aktiivse lugeja kujunemisele, kus toimus kahepoolne suhtlus lugejatega, kellesse Postipapa oli süstinud tublisti eneseusku. 

66 aastat hiljem (1923) oli kirikurahvaski nii väekaks saanud, et hakkas välja andma oma ajalehte Eesti Kirik. Võib öelda, et Eesti Kirik on vanim eestikeelne oma nime all ilmuv ajaleht. Väikese mööndusena tuleb siiski nimetada, et aastatel 1940–1990 Eestis sellenimelist ajalehte ei ilmunud.

30 aastat taasilmunud Eesti Kirik on läbi teinud samalaadse digirevolutsiooni nagu kõik teisedki väljaanded. Tinalao aeg oli küll juba 1990ndateks mööda saamas ja tehti esimesi samme uuele trükitehnilisele astmele üleminekuks. Märkamatult oleme arenguga jõudnud aastasse 2020, mille kultuuriministeerium on kuulutanud digikultuuriaastaks. Areng on olnud pöörane, aga ajakirjanduse põhiolemus ja ajakirjaniku töös olulised põhiväärtused on jäänud.

Mida ajakirjandus kui institutsioon, kui neljas võim, ühiskonnas tähendab? Marju Himma on meediauurijatele tuginedes sõnastanud, milleks on demokraatlikus riigis vaja ajakirjandust. Kui nimetada vaid mõnda: ajakirjandus vastutab ühiskonnas tõese informatsiooni eest; esmalt on ajakirjandusväljaanne olemas avalikkuse ehk kodanike jaoks; ajakirjanik peab jääma kajastatavast sõltumatuks. Ajakirjandus peab toimima sõltumatu võimuseirajana. Kas ajakirjanik saab täiesti sõltumatult võimu (loe: kiriku) tegevust jälgida, kui ta on EELK ajalehe Eesti Kirik töötaja? Me oleme toimetuses ja kolleegiumis seisukohal, et sõltuvusest hoolimata saab, kui tahta olla tõsiselt võetav meediaväljaanne. Kolleegiumi endine liige Salme Rannu on öelnud, et imetleb toimetuse võimekust toime tulla kahe ülesandega: olla institutsionaalne väljaanne ja samas vastata kvaliteetajakirjanduse sõltumatuse ja tasakaalustatuse nõuetele.

Kirjanik ja ajakirjanik Ülo Tuulik on ajakirjanikutööd võrrelnud tulekustutamisega. „Mingisugune põgus, hetkeline põkkumine millegagi.“ See võibki olla põgus põkkumine, aga jätab jälje. Toimetuse töötajad on 4.-5. lk jaganud oma „põgusaid põkkumisi“ inimestest, hetkedest ja sündmustest, mis ei unune.


Sirje Semm,
peatoimetaja

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)