Esileht » Arvamused » Arvamus »

Põgenemine ja mäss ehk kohandumine määramatusega

07.12.2016 | | Rubriik: Arvamus

Eluaegne vangistus on omandanud sümboolse tähenduse kui ülim kättemaks (ultimate retributive sentence). Kuigi eluaegse vangistuse mõiste võib eri riikides omada eri tähendust, on ühiseks tunnuseks karistusaja määramatus. Määramatus hoiab ülal frustratsiooni. Sisuliselt lõputa karistus on emotsionaalselt kurnav.
Eluaegsed põgenevad enesehävitusse või fantaasiatesse. Suitsiidide ja suitsiidist mõtlemise, et mitte öelda unistamise osa eluaegsete maailmas on suurem kui määratud karistusajaga kinnipeetavate maailmas. Põgeneda võib ka apaatiasse või infantiilsusse.
Apaatia vastandiks on põgenemine tegutsemisse. Lisaks kaebuste kirjutamisele saab esineda teiste vangide eestkostjana, kambritevahelist kirja- ja kaubavahendust korraldada. Eluaegsete kinnipeetavate hulgas on ka neid, kes ikka veel soovivad korraldada oma vabadusse jäänud pereliikmete elu.
Põgenemine reaalsuse eest on võimalik ka oma sisemaailma põgenemisena, fantaasiatesse, loomingusse või töösse panustamisega. Viimast on kahjuks tänapäeval raske teostada, sest tööga on hõivatud alla poole 2000 süüdimõistetust, täisajaliselt ehk kaheksa tundi ööpäevas vaevalt neljandik. Omaette küsimus on selle töö mõtestatus ja tasustatus. Välistel majapidamistöödel 28 senti tunnis teeniva kinnipeetava soov ennast pigem eluosakonnas soojendada on mõistetav.
Kuigi karistusseadustik ei näe ette erikohtlemist, saab see eluaegsetele siiski osaks. Müüt erilisest ohtlikkusest asetab nad eriolukorda. Seda nii vanglakogukonnas kui ka ühiskondlikus teadvuses. Kõrgendatud tähelepanu ja suhtumine kui ohuallikasse toodab kõrgendatud valmisolekut. See on kurnav ja võib esile kutsuda afektiivset käitumist.
Loomulikult on vangistus iseenesest olukord, mida ei ole valitud vabatahtlikult, aga sisemise vabaduse mõõtkava on erinev. Erinev on ka see, mida inimene oma sisemise vabadusega peale hakkab. Suunamine asjatundliku psühholoogi, kap­lani või muu vanglaametniku poolt on siin väga vajalik ning kooskõlas vangistuse eesmärkidega.
Viiekümnendates eluaastates eluaegse kinnipeetava lapselik käitumine mõjub eemaletõukavalt, aga toetab teda ennast. Nii mõnegi kinnipeetava suurim eluline vajadus näib olevat seotud mängukonsooli omamise või mitteomamisega. Ühe omaaegse surmamõistetu mälestused jutuajamistest ämblikuga on ühtaegu naivistlikud ja vapustavad.
Surmamõistetute osakonna ühine lein ja raev, mille kutsus esile kassipoja tapmine vanglaametniku poolt, pani küsima päästikute teooria ja terve mõistuse järele. Kassipoja omanikku ennast leinati tema mahalaskmise järel vähem.
Loomingusse põgenemise tulemusel on tekkinud omalaadse žanrina vanglakunst ja -kirjandus. Kuigi see žanr vohab eriti Venemaal, on sellest näiteid ka Eestis (Mosin, Lihhoi jt). Vanglakirjandusest võib leida nii õõnsat vargaromantikat kui ka tõelist, enamasti ekspressionistlikku kunsti.
On ka pseudo-vanglakunsti ja kirjandust, nagu Vladimir Võssotski või Johnny Cashi laulud, mille autorid ei ole pikaajalist karistust kandnud, annavad aga sellelaadset kogemust tõetruult edasi.

Justiitsministeeriumi esseekonkursile esitatud töö. Avaldatud lühendatult.

Yprus_13.03.2010 copy

 

 

 

 

Avo Üprus,
konsistooriumi diakooniatalituse juhataja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)