PÖFFilt helgust otsides

Ekraaniderohkes argielus võib küsida, miks oma vaba aega taas ekraani ees veeta. Isegi kui on pime november. Eesti Kiriku esindajana äsja Tallinnas ja Tartus lõppenud Põhja-Euroopa olulisema filmisündmuse ehk Pimedate Ööde filmifestivali tarvis vaimu valmis seades tekkis just selline dilemma.
17 päeva jooksul Tartus 15 filmi vaadates veendusin, et põhjusi selleks on piisavalt. Festival loob erinevatele kõrgetasemelistele (ei õnnestunud näha ühtegi filmi, mis poleks kõnetanud) kinoelamustele raami ja annab võimaluse lühikese aja jooksul saada palju mõtlemisainet, imetleda laialt ekraanilt avanevat Eestis harvaesinevat avarust ja avastada uusi elunüansse.
Võib näitena meenutada räpakat, veidi absurdset ja vaimukat Kolumbia filmi „Võistleja“, mille tegevus kulgeb kilomeetrite pikkuses järjekorras. Tavainimestest värvikate osatäitjate seas oli ka helesinise seelikuga tumedanahaline korpulentne kiire jutuvadaga külanaine, kes osutus luterlaseks. See on minu seni kaugeim ja kummalisim kohtumine konfessioonikaaslasega. Mis siis, et kinolinal.
Festivali juurde kuulub ka see, et osavõtjatest saab ajapikku omamoodi kogukond. Tervituse ja sissejuhatava tutvustusega seansid lõid koduse õhkkonna ja andsid märku, et ollakse hingega kaasas. Võib tänulik olla, et Taaralinnas linastus Tallinnas jooksnud 233 täispikast filmist 130, sest isegi nende seast oli raske valida.
Religiooni otseselt või kaudselt puudutavaid teoseid oli valikus piisavalt. Lisaks kristlikus kontekstis lahti rulluvatele lugudele („Jumala sõna“, „Võistleja“, „Pall“) sai osa ka budismi varjukülgedest („Samui laul“) ja tänapäeva Austraalia muslimite elust, kus jätkuvalt on koht korraldatud abieludel („Ali pulm“). Ksenofoobiale ja sügavatele haavadele juutide hinges viitas tugeva sotsiaalkriitilise alltekstiga Iisraeli õudusfilm „Allakäigu lapsed“.
Filmifestivalil, kus autorifilm fookuses, kohtad valulisi teemakäsitlusi: hingemattev vaesus („Samui laul“), surm („Väike Tito“), sotsiaalne ebavõrdsus („Värav“), lapse vägistamine („Memm“), põgenike vaevarohke teekond („Pall“), peredraamad („Vaakum“ „Jääauk“, „Kolm tippu“) jne – kõik see on osa maailmas toimuvast ja tulebki ausalt kinolinale tuua.
Kui aga valu ja vaeva kontsentratsioon on väga suur, siis tasakaaluks lausa otsid helgust ja valgust. Sel aastal sai selliseks kogemuseks põhivõistlusprogrammi kuulunud Sulev Keeduse film „Mehetapja/Süütu/Vari“.
Ei saa väita, et filmis puudub traagika: sunnitud abielu, enesetapp, küüditamine, hinge täitva tühjuse eest põgenev noor naine. Film kulgeb läbi kolme novelli, moodustades esmapilgul sidumatu terviku, mille keskmes on Eesti naine läbi sajandite.
Helgust ja äratundmisrõõmu pakkus filmi viimase loo kristlik sümboolika ning lootusrikas sõnum: küll Jumal hoiab meid, kui meie hoiame tema ligi. Võimatuna näiva armastuse igatsus leiab oma tee – usalduses Jumala vastu on kõik võimalik. Kui oleksin saanud PÖFFil vaadata vaid ühe filmi, siis oleksin just selle teose valinud.

 

 

 

 

Kätlin Liimets,
PÖFFile akrediteeritud ajakirjanik