Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Põetajat ei tohi abituga liiga kauaks üksi jätta

29.10.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Juttu tuleb kahe Tartu naise kogemustest, kes on hiljuti oma ema pikemat aega põetanud.

Anne: «Minu ema elas väga kõrge eani, ligi üheksakümneseks, teadmata õieti, mis on haigus, ja kui ta siis järsku pikali jäi, oli see ootamatu nii talle endale kui mulle, tema ainsale tütrele, kes ma pidin teda aitama.
Ema oli selge mõistuse juures, kuid ütles siiski asju, mis polnud võimalikud, nagu: ma tõusen üles ja teen tule ahju, võtan vett jne. Et ta ise toimetab, ärgu ma muretsegu.»
Anne nutab, kõike seda on valus meenutada. Ema on ema, isegi kui ta on abitu ja aidata ning kui see on ära väsitanud.

Anne lugu: kiiresti tulid lamatised
Anne: «Ehkki pesin ja hooldasin omateada hoolega, tulevad uued hädad ruttu, kui kord tervis on hakanud logisema ja inimese vastupanu raugema. Ema oli päris suurt kasvu, pööramine läks mulle üsna pea raskeks. Ema tundis, et on mulle koormaks, ja haletses mind.
Siis jäi ema kopsupõletikku. Anne pidi jääma koju, ehkki tööl pandi talle seda pahaks, olid kiired ajad ja keegi teine pidi tema töö ära tegema. Teisel nädalal läks korda ema haiglasse panna, kuigi, Anne ütleb kurvalt, ega väga ei tahetud võttagi.
Läks nii, nagu haiglast oli ette öeldud – ema jäi sinna kauemaks, sest tal tekkis veel kopsuturse. Anne päevad polnud palju kergemad, sest ta käis ema iga päev vaatamas. Ühel pärastlõunal ei tundnud ema teda ära, siis «pistis nagu noaga südamesse, õhku ei jätkunud». Tundus, et asi oli lõpu ligi. Ema kirjutati aga haiglast koju ja ta kosus pisut üleski tuttavas ümbruses.

Põetaja jõud raugeb mõne kuuga
Poole aastaga oli Anne jõudnud juba väga väsida närvipingest, vastutusest ja teadmatusest. Murest rääkimata. Õdesid-vendi tal polnud, lapsi samuti mitte, olidki elanud emaga kahekesi.
Nüüd jäi Anne ise haigeks, naaber käis ta eest poes.
Ühel päeval koridoris ütles naaber, et Anne peaks hakkama mõtlema võimalusele paigutada ema hooldekodusse. See mõte tundus Annele väga võõras – kuidas ma siis annan oma ainukese ema nõnda ära?
Anne paranes, ema jäi paraku viletsamaks. Juba oli vaja teda ka lusikaga toita. Anne: «Nii läks veel paar kuud, ja ma ei jaksanud teda enam tõsta. Ema jäi uuesti kopsupõletikku ja viidi taas haiglasse. Sealt ta enam koju ei tulnud.» Anne nutab jälle. Sest nüüd on ta päris üksi. Mis temast kord saab, kui ta viletsaks jääb, ta ei tea.

Saima lugu: põetatav oli pahur
Saima emal oli neli last. Ta elas vanaduseni maal, Tartu lähedal. Vanemaks jäädes tuli ema talveks linna, ja et Saima elas kõige lähemal ning tal polnud peret, peatus ema tema pool. Õed-vennad pidasid seda loomulikuks – sul pole peret ja palk hea, ema sulle ju seltsiks ka…
Siis saabus aeg, kus ema ei jaksanud enam suvelgi üksi hakkama saada. Ta pea ja käed värisesid nii tugevasti, et miski ei püsinud käes, ei saanud ka ise voodist püsti, ning jooma pidi kõrre abil kinnisest tassist, et maha ei loksuks.
Saima: «Minu muidu lahke ema iseloom muutus samuti. Ta hakkas oma hädasid võimendama, kutsus häälekalt enda juurde igal tühisel põhjusel, just kui sain toimetused temaga lõpetada ja midagi muud alustada, nõudis ta jälle tähelepanu.»
Saima ei teadnud siis, et teatud haigustega käivad kaasas küllalt suured iseloomumuutused, ja ta tundis ennast halvasti. Saimale näis, et ta ei suuda olla emale küllalt hea. Kaks aastat kestis põetus, õnneks oli häid tänapäevaseid vahendeid – korralik põetusvoodi, imavad ühekordsed voodilinad, kreemid ja määrded.

Sugulased keeldusid abist
Siis, olles juba kaks suve oma puhkuse veetnud emaga, kavatses ta sõita paariks nädalaks reisile ning pöördus sugulaste poole palvega, et need talle puhkust annaks ja ema enda juurde võtaks. Selgus huvitav asi – kellelgi ei olnud võimalik appi tulla. Vastupidi, Saima sai isegi hurjutada, et hiilib oma kohustustest kõrvale.
Segaduses oleva naise aitasid taas sõbrad hädast välja, aidates leida põetushaiglas koha paariks nädalaks. Saima sai teada uutest võimalustest, näiteks et on olemas isegi haiglaauto teenus, mis lamajaid haigeid taksohinnaga transpordib.
Selleks korraks sai asi aetud ja Saima reisil käidud, kuigi raske südamega. Ka ema nurises temaga – kõik polnud küllalt hea.
Saima: «Ma hakkasin ise otsa lõppema, nüüd, tagantjärele saan aru, et just hingelist tuge vajanuksin kõige enam, toetavat nõuannet, kuidas õige ja parem toimida oleks. Sellest sain aru, et õed-vennad olid mu vastu ülekohtused, eriti inetult käitus ühe venna naine: siia sa teda küll ei too! Aga ma ei süüdista, lihtsalt kurb oli.»

Ei tohi end liiga välja kurnata
Ema ei maganud öösel hästi ja hüüdis Saimat praktiliselt iga tunni tagant. «Tal valutas puus, võib-olla pidevast lamamisest, ja ehkki ma pöörasin teda mitu korda öö jooksul, vajus ta mõne aja pärast jälle ebamugavasse asendisse tagasi, ning, vaevu uinunud, kuulsin jälle tuttavat hüüdu – ae-ae.»
Lõpuks oli Saima magamatusest kaotanud teo- ja otsustusvõime. Jälle tuli appi sõber, kes ütles, et nüüd tuleb ema haiglasse organiseerida ja Saima peab ise lihtsalt välja puhkama.
Haiglast aga ema enam koju ei tulnudki. «Jumal kutsus ta enda juurde,» ütles Saima tasa.
Kahe naise lugudesse on koondunud paljude lähedasi põetanute sarnased kogemused. Neis on äratuntavaid ühisjooni: mure lähedase pärast, vastutus abitu isiku eest, mis kestab pikka aega, oma elu lakkab olemast, taandudes täiesti teise inimese vajaduste ees.
Nii on ka siis, kui laps väike, kuid laps hakkab ühel päeval kõndima, rääkima, oma toimetusi tegema, vanainimesest ei tea, millise pöörde haigus võtab ja kui kaua kõik võib kesta. Mitte midagi ei tea ette, jääb üle ainult palvetada ja loota, et Tema aitab.

Eestis on raske leida põetuses abi
Tasuline abi käib paljudele lihtsalt rahaliselt üle jõu. Lugedes arsti ja kultuuritegelase Juhan Luiga mälestusi saja aasta tagusest ajast, näeme, et palju polegi muutunud, ehkki võimalusi on mitmekülgseid.
Ilmneb veel teine oluline asi – abi otsimast takistab psühholoogiline tõrge. Esiteks ei taha põetatav kodunt ära minna, sest kardab, teiseks tunneb ka põetaja süüd – justkui lükkaks lähedast endast eemale. Aga kahekesi nad hädas on, see on kindel.
Tagantjärele tarkusena ütlevad lähedasi põetanud ja matnud naised ikkagi, et ei tohiks olla häbi abi kutsuda ja otsida, üksi lihtsalt ei saa hakkama. On vaja, et kas või keegi kõrvalt selge pilguga olukorrale hinnangu annaks ja aitaks mõtteis väljapääsu leida. Hooldushaiglas on vaieldamatult paremad tingimused pesemiseks, toitmiseks, erinevad kaasaegsed abivahendid.
Arstiabi on seal siiski lähemal.

Kust alustada?
Esmaseid suundi ja infot võiks pärida perearstilt. Internetist saab uurida, kui palju on hooldekodusid ja kus need asuvad, millist teenust pakuvad ja mis see umbkaudu maksab. Täpne hind tuleb ikka otse üle küsida.
Kuid, rõhutavad asjaga kokku puutunud, alati peaks kohapeal käima ja vaatama, millises seisukorras on hoone, kes oleksid igapäevased kaaslased ja milline vaim valitseb personali hulgas. Luksuslikest tubadest olulisem on maja vaim, rõhutab Saima.
Selliste muredega inimesi on palju, kirjutises toodud näited on üldistused.

Juune Holvandus

2 Kommentaari artiklile “Põetajat ei tohi abituga liiga kauaks üksi jätta”

  1. Anonüümne ütleb:

    mina arvasin, et artiklis hoiatatakse selle pealkirja all põetajate eest, kes kontrolli puudumisel varastavad abitu paljaks.

  2. Eremiit ütleb:

    Kohutav on abitu vanadus ja liigutav on inimeste kaastunne, kes oma tervise hinnaga püüavad abistada lootusetult haigeid.
    Meie hooldekodud on nii kallid, et harva on lihtsal inimesel sina minna, kui ta ka tahaks. Ülekohus, mis muud.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)