Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pisike klaasist maja

26.09.2018 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Mõnes mõttes elab iga (risti)ini­mene pisikeses klaasist majas. Kogu meie elu on nähtav Loojale, aga kulgeb väikeses koduses ringis. Privaatsuse ja avalikkuse kohta annab pühakiri vastuolulist nõu. Jeesus on meid julgustanud hoidma suhet temaga nähtaval otsekui küünalt küünlajalal. Ent samamoodi leiab mäejutlusest ka soovituse oma vagadusega mitte liialt eputada, vaid hoida kõige salajasem suhe Jumalaga tagakambrites.
Tänane suhtlusruum, kus võime magamistoast ühendust võtta terve maailmaga, lisab olukorrale oma nüansid. Kus siis ikkagi on privaatsuse piir? Kas kristlaseks olemine ja kirikus töötamine on inimese privaatne või avalik roll?
Euroopa inimõiguste kohus on teinud mitu otsust, millest soovi korral võib välja lugeda juriidilise piiri: kui inimene täidab avalikku funktsiooni, siis on ta avaliku elu tegelane ja tema suhtes kehtivad kõrgendatud nõudmised. Seega, kui inimene on valitud ametikohal või käsutab väga olulisi ressursse (avalik raha, aeg, loodusvarad, sotsiaalne kapital vms), on igati õigustatud see, et nõuame tema tegevuselt läbipaistvust ja arusaadavust.
Kiriku kontekstis kuulub „oluliste ressursside“ alla ka kõik vaimuliku pühitsusega seonduv, näiteks tema teadmised teoloogiast ja võtmete meelevald. Seega, kui vallavanem, õpetaja või vaimulik teevad oma tööd, on nad avaliku elu tegelased ning peavad olema valmis vastama küsimustele oma tegevuse kohta. Võib ka öelda, et nad on avaliku elu tegelased piiratud ulatuses, ent piire peab siinkohal tundma.
Vaimulik peab hoidma pihi­saladust, kooliõpetaja peab olema valmis oma tegevust selgitama ja põhjendama. Kui vaimulik töötab ka koolis õpetajana, ei saa ta öelda, et klassiruumis toimuv on tema ja õpilase (või klassi) vaheline saladus. Jõe ääres kala püüdes ei pea ta kellelegi aru andma. Kas on aga mingit vahet selles, millal vaimulik autoroolis olles promilli välja puhub, kas jumalateenistuselt või kalaretkelt koju sõites? Või kas vaimulik võib koguduse ruumides järgida ühte, kodus aga teist käitumiskoodeksit?
Muidugi on see jutt parasjagu vastuoluline ja selgemaks ei lähe ka reeglitega, sest reeglid peaksid olema universaalsed. Moraalse kaalutluse puhul üldiselt, aga ka privaatsuse piiri määratlemisel võivad need reeglid, mis ühel juhul tagavad kõigi osaliste heaolu, mõnel teisel juhul kellelegi hoopis liiga teha. Reeglite asemel vajame valmisolekut iga üksikut olukorda analüüsida ja teha otsus, millega suudame astuda nii ligimese kui Looja ette.
Suhe Jumalaga on ühtaegu privaatne ja avalik, nagu on ka jagatud usul põhinev suhe koguduses. Kui Jumala ees meil saladusi pole, siis kaaskristlastega suheldes on privaatsus siiski teemaks. Mida head teeb teisele ristiinimesele see, kui ma talle oma saladusi räägin? Või mida head teeb see, kui ma neid varjan? Või kui ma pühapäeval kuulutan omadele ligimesearmastust ja pattude an­deksandmist, nädala sees aga lasen rihma lõdvaks ja külvan sotsiaalmeedias sappi ja vihkamist „teiste“ suunas? Jällegi – reegleid ei ole. On põhimõtete meenutamise aeg.
Privaatsusele ja avalikkusele mõeldes võiks meenuda see, et igal valikul on tagajärjed. Vaimulik võib koguduse liikmeid oma sotsiaalmeedia sõpradeks kutsuda, aga võib oma sõpruskonna koostada ka kirikukaugetest inimestest. Esimesel juhul peab ta endale aru andma, et on ka sotsiaalmeedias vaimuliku ametirolli täitmas. Teisel juhul võib ta endale küll rohkem vabadust lubada, aga samas kaotab ta olulise kanali nooremate koguduseliikmetega suhtlemiseks.
Ajakirjanduses oma arvamuse avaldamine toob nii nõustujaid kui vastaseid, aga kommentaaridest keeldumine annab täpselt sama tulemuse. Ent kui me tahame, et meie vajadustega arvestataks, on nende vajaduste sõnaline väljendamine ainus võimalus – kuitahes suure privaatsuserikkumisena see ka ei tunduks.
Ent isegi Kõiketeadja soovib, et me temaga suheldes sõnu kasutaksime. Et suhe ligimestega toimiks, on sõnu veelgi rohkem vaja. Keerulisi, meie sisimaid soove ja vajadusi väljendavaid sõnu, mille peale partneri reaktsioon on sageli „oi, ma ei teadnud, et see sind häirib. Ma enam ei tee“.
Palun ära kasuta minuga suheldes ebaviisakaid väljendeid.
Mind pahandab, kui sa oled irooniline eakatest naistest kõneldes.
Ole hea, kuula mind lõpuni, enne kui vastu vaidled.
On meie teha, kui kõle või hubane on meie elu – see pisike klaasist maja. Kui me teame, kuidas hoida selgust ja soojust oma privaatsfääris, ning aimame, kes ja mis kavatsustega on väljas.
UgurKadri_2014

 

 

 
 
Kadri Ugur,
õppejõud

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)