Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piret Rips-Laul: mängin, kuni klaver loo «välja annab»

22.08.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast


«Loomisest lootuseni» sündis suures töös ja valmis sõna otseses mõttes üheteistkümnendal tunnil, viimased noodid jõudsid viiuldaja ja flöödimängijani pool tundi enne esitluse algust. Kümmekond päeva tõsist tööd, mõnikord tõustud kella viie ajal hommikul, istutud, klapid peas, tunde ja tunde.

Sangastes on Piret Rips-Laulul hea komponeerida oma teise korruse töötoas. Kolmest eri ilmakaarest avaneb erineva mõjuga vaade. Põhjast kumavad Võru-Viljandi maanteel sõitvate autode tuled, mis ei lase unustada elutempot, idast on näha staatilist põldu, avarust, mõnikord harva töötavat traktorit. Lõunakaarest läigib Visela jõgi. Sel aastal on palju kurgi, pääsuke tegi köögiakna alla pesa, laululinde on palju.
«Helitöö alustamiseks koristan kõigepealt toa. Mu ümber peab olema kõik hästi korras, asjad käepärast ja ei mingit segajat.» Segajad on ka raadio, maalid seintel, isegi nipsasjad. Neid nii naiselikke aksessuaare Piret üldse ei vaja.
Kujutlus, et mõte lihtsalt niisama loovinimest külastab, ei ole õige. «Kui elada istudes ja oodates inspiratsiooni, siis võib kaua minna ja see poleks enam töö, vaid hobi, meelelahutus,» räägib Piret. Ometigi, möönab ta: loomingulise õhustiku tekkeks peab olema omajagu vabadust, heaolu, isegi laisklemist, jõudeaega; kui pea on muid mõtteid täis, ei sünni midagi.
 
Algas kõik, nagu ikka, telefonikõnest
Helistas Einike Pilli ja ütles, et Toivo Pilli juubeliks on soov kinkida Salemi baptistikoguduse sünnipäevalapsele muusikaline palvus, mis oleks täiesti uus, seni esitamata. Eks me kõik väsi pisut viisidest, mis korduvad aastakümnete kaupa. Laulge Jumalale uus laul, öeldakse Psalmides.
See töö sai ühtlasi äratuseks heliloojale enesele: «Ma polnud kirikule enam ammu midagi kirjutanud. Oli hea, et tähtaeg tingis vajaduse tööle hakata, teatud surve, et nüüd tuleb teha, paneb tööle.»
Sel hetkel antakse vajalik energia, siis tuleb Jumal appi, sest vastutustunne on nii suur, hirm ebaõnnestuda samuti. Tööpäevad on pikad, kui lõpuks valmis saab, saabub tohutu kergendus. Piret: «Einikest tundes teadsin, et kõik, mida tema ette võtab, teeb ta kiiresti, kirega, hästi ja viib ka lõpule. Kerkis uus küsimus: kes võiks olla luuletaja? Valik langes Leelo Tunglale, kelle luuletused on alati lauldavalt rütmilised, eelnevat mõtet kokkuvõttev kordussalm, mis sobib refrääniks, on kergelt leitav. Talle helistasingi. Väga huvitav, ütles Leelo kohe. Mõned olulised mõtted andis ette ka Helle Liht.»
Nii sündis viiest luuletusest muusikaline tsükkel. Kõigepealt «Loomine», sellest sai koraal, järgnes «Patukahetsus», muusikaliselt laadilt ballaad. Kolmandale, «Tänulaulule» kujunes viis 19. sajandi tüüpilise rootsi ärkamisaegse kirikulaulu laadis. Järgnes «Eestpalve», jällegi ballaad, ja tsükli lõpetab «Läkitus», mis on gospellik. Iga laul on eri taktimõõdus, esindades erinevaid muusikalisi stiile. «Nad ei tohi ka luuletustena olla sama silpide arvuga minu kui helilooja jaoks.»

Korras tuba, klaver ja kirjapulk
Piret Rips-Laul jutustab oma tööst: «Istun klaveri taha, hakkan improviseerima, materjal, mis peas on olemas, võibki otsekohe, esimesel katsel välja tulla. Kuid ei pruugi! Elu jooksul olen end ka harjutanud kujunenud mõtet kohe kirja panema. See, et ta minu peas korraks olemas on, ei tähenda, et suudan teda edasi anda ja ühel viivul nii selge muusika võib mõnel teisel lainepikkusel üldsegi enam mitte meenuda.
Samas, improviseerides ei hakka ma veel kirja panema, kuni lugu peas pole lõplik. Sageli küsin endalt ja siis ka teistelt, kas see koht siin ei meenuta midagi. Ja mõnikord naerab kuulaja vastuseks – sinu enda üht varasemat lugu ju! Kuni häirib veel kasvõi ükski takt, pole asi õige ja ma mängin klaveril nii kaua, kuni tunnen, et nii on lugu lõplik, nii ta jääb. Kui minu jaoks on valmis, siis hiljem ta ei saa enam osutuda ebaõnnestunuks.»
Ta ütleb, et selle tsükli õnnestumisega sai käegakatsutavat kinnitust ka usk, et oli vaja kolida maale, kus loometööks head tingimused.

Maal on elu lihtsam ja sisulisem
«Maal elades saab tegelda rohkem sisuliste asjadega. Kui kogu pingutus ja aur läheb enamjaolt raha teenimisele ja teistpidi teenitu ärakulutamisele, siis loomingut ei sünni. Ei jõua mõelda ja isegi meelest läheb ära, kes ma kõige selle sees üldse olen.»
Oma kunagist Tallinna asumist, kus kokku 32 aastat sai elatud ja töötatud, põhjendab Piret mõttega pühakirjast: prohvet pole kuulus omal maal. «Pärt poleks ilma Saksamaata Pärt, Tüür poleks Soomes kujunemata Tüür. Ühel perioodil, mil end näidatakse, tuleb olla seal, kus konkurents tihedam, ja seal end tõestada. Teatud loomingulisel hetkel peab olema tihedama elu keskel ja konkureerima, et oma kõrgtaset saavutada. Ja olles saavutanud, saabub uus hetk, mil see ei anna enam juurde, ning võibki tõmbuda omaette.
«Elu maal on lihtsam, ei ole vaja igal sammul muret tunda, kas olen piisavalt esinduslik, ei ole nii palju vaja välisele tähelepanu pöörata kui linnaelus,» leiab pärast aastast Tallinnast Sangastesse asumist helilooja ja muusikaõpetaja Piret Rips-Laul. Sest maal kõik tunnevad nagunii kõiki, ei ole anonüümsust, ükskõik, kas meeldib või ei meeldi, kõigiga teretad, poemüüjagi teab juba küsimata su soove.
Aasta on piisavalt pikk aeg, et luua vahemaad kahe elulaadi vahel, tunnetada erinevust, võibolla mõne aasta möödudes tundub juba kõik teisiti.
Nüüd tunneb Piret juba autos, kui Tallinna lennujaam selja taha jääb, et hakkab koju jõudma. «Tee, mis keerab Otepää poole, on täiesti kodutee, ehkki koduni jääb veel 50 km. Lõuna-Eesti kuplid, need ongi mu kodu.» On nii hea teada, kus kodu on, inimene on selle võrra rikkam.
Kahtlemata on maaelus ka raskused, olgu leivatöös või loomingus. Näiteks kui on tarvis leida vajalike oskustega ning tasemel muusik – organist või viiuldaja, siis on esimesed lähimad interpreedid Tartus või Tallinnas. Kohapeal pole kellelegi helistada.
Piret Rips-Laul on loonud palju helindeid, teda tuntakse erinevaid helistiile valdava muusikuna. «Väga sageli tahan teha eelmisest täiesti erinevat lugu,» jutustab ta oma töölaadist. ««Loomisest lootuseni“ tsüklit kirjutades liikusin järjekorras. Just «Eestpalve» ei hakanud jooksma, ürituseni oli jäänud vaid üks päev. Siis klaveri taga otsid ja otsid, otsid ja otsid ja lõpuks ta tuleb.»
Esitusel kõlab üldse kõik natuke teistmoodi – võimsamalt, tempo on aeglasem. «Loojast loomiseni» 4. augusti esmaesitusel Tartus oli üllatav, et paljud mitte-kirikuinimesed elasid eestpalvesoovile hoopis elavamalt kaasa. Igaüks võis öelda ühe sõna, ühe palvesoovi, ja seda öeldi südamest. «Lõplikult saab lugu valmis korduvesitusel. Pärast viiendat esitust lasen tast lahti – ja ta hakkab ise oma elu elama.»
Juune Holvandus

Piret Rips-Laul
Sündinud 19. jaanuaril 1965 Valgas
1988 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi Liina Jõksi klaveriklassis, 2004 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooni erialal René Eespere juhendamisel
Elab Sangastes, töötab Võru muusikakoolis õppealajuhataja
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 2004. a
Tuntumaid laste- ja noortelaulude ning vaimuliku koorimuusika autoreid
Kirjutanud üle saja laulu, muusikali «Esimesed jõulud», vokaalsümfoonia «Stabat mater», kantaadi «Hingedemaa kellad»
EELK vaimulikul laulupeol 2010. a laulsid koorid tema «Missa brevist», «Kellalaulu», «Mu süda usub õnne»

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)