Esileht » Arvamused » Kolumn »

Pinnapealsuse pingeväli

20.05.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

«Ma arvan, et see juhtub selle pärast, et me kõik võitleme vähemalt kolmel erineval rindel ja kaotame aeg-ajalt asjadest ülevaate. Vähemalt minuga läheb nii.» Sellise siira arvamuse kirjutas mulle hiljuti üks vaimulik.
Olin pika aja jooksul mitmes kirjas palunud mõnel vaimulikul mulle paarile konkreetsele küsimusele vastata, kuid vastuseid ei tulnud. Tundub, et tal on õigus. Seda kõike, mida me teeme, saab liiga palju ja pinnapealsus muutub tasapisi normiks.
Üle kolmerealisi kirju ei loeta lõpuni. Paljud e-kirjad ja sõnumid saadetakse eelnevalt läbi lugemata teele, mistõttu need kubisevad kirjavigadest. Aeg-ajalt kostab telefonist klõbinat ja sa saad aru, et see, kes sinuga räägib, klõbistab samal ajal ka arvutiklahve.
On osavamaidki. Nägin punase fooritule all seistes enda kõrval seisvas autos inimest, kes kasutas lühikest sundseisakut, pea viltu, telefon õla ja kõrva vahel, suhtlemiseks ja samal ajal autopeegli poole sirutudes huulte värvimiseks.
Fred Jüssi on kirjutanud: «Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda.» Kuid kui selleks aega ei anta, siis tuleb seda võtta.
Olen matnud liiga palju noori inimesi, kes arvasid, et neil pole õigust puhkusele ega puhkepäevadele. Olen kuulnud liiga palju kõnesid (ka kirikutes ja raadiotes), mille ettevalmistamiseks ei olnud kõnelejatel aega. Soov olla iga hetk igale helistajale, kirjutajale, sõnumisaatjale kättesaadav matab enda alla paljud rahuliku mõtlemise, süvenemise viljakad võimalused.
Mida on meil varsti teistele pakkuda, kui meil pole aega süveneda, ära kuulata, lugeda, palvetada, vaimuvara koguda ja tahtmist teisi mõista? Me taipame, mis võib juhtuda siis, kui kirurg ei süvene ja hakkab oma tööd pinnapealselt tegema.
Kunagi kuulsin hauakivist, millele oli kirjutatud «Siia on maetud doktor Johnson, kelle töö vilju on selles surnuaias palju.» Usun, et pinnapealse hingehoidja ja sõnakuulutaja töö viljad ei ole sama lihtsalt äratuntavad kui kirurgi omad, kuid küllap me taipame, et ka vaimulike ja iga ristiinimese vastutus on suur.
Vahetevahel tuleb mulle meelde üks Jeesuse hoiatus. Ta ütles, et me peame kord kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mida oleme rääkinud. Kui juba tühjade sõnadega on selline lugu, mis siis saab sõnadest, millega oleme ebaõiglaselt kohut mõistnud!
Ikka veel imestan inimeste üle, kes täpselt teavad, mis on kuradist, mis on kristlasele keelatud ja kes muutuvad kaaskristlast hukka mõistes kuratlikult kurjaks.
Nad ei ole valmis teist poolt ära kuulama. Nad usaldavad internetiavarusigi enam kui oma venda või õde. Nad ei ole valmis süvenema, lugema seda, mida neile soovitad. Nemad tahavad jääda oma arvamuse juurde ja nõuavad, et teised muutuksid.
On sõnu, mis viivad paljud kristlased endast välja. Üks nendest on «jooga». Selle sõna peale ärritujad ei taha midagi kuulda sellest, et läänes enim harrastatav hatha jooga on sisuliselt võimlemine, mis aitab sellega tegelejatel oma keha heas korras hoida. Meie keha pidi olema Püha Vaimu tempel ja pühakiri soovitab meil selle templi eest hoolt kanda ning hoiatab karmilt neid, kes seda hävitavad.
Paraku olen kohanud ristiinimesi, keda ükski seletus ei pane taganema veendumusest, et jooga on kuradist. Ma ei tea, kust sellised veendumused tulevad ja miks on nii raske nendest loobuda.
Arvan, et kurjus ja julmus on kuradist ja et Jumal ei ole meid loonud pinnapealseteks. Looja on loonud meid loojateks, kuid loojaks saamine ja jäämine eeldavad süvenemist – Looja läheduses elamist, elusama elu elamist.
Kas mäletame, kuidas kirikuisa Augustinus meile nii tuttava väite lõpetas? Vist nii: «Eksimine on inimlik, aga kuratlik on uhkusest oma eksitusse jääda.»
Edukat põgenemist pinnapealsuse painavast pingeväljast ja pinnapealsete hukkamõistvate hinnangute andjate ridadest! Rahu ja headust!
AIALISA 2006

 

 

 
 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)