Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Pimedusest tõuseb valgus

05.01.2005 | | Rubriik: Jutlus

Aga kui Jeesus oli kuulda saanud, et Johannes on vangistatud, läks ta tagasi Galileasse ja jättis Naatsareti ning asus elama Kapernauma, mis on järve ääres, Sebuloni ja Naftali piirkonnas, et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: «Sebulonimaa ja Naftalimaa, mere teel, sealpool Jordanit, paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!» Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»

Mt 4:12-17

Jeesuse avaliku tegevuse algus on märkamatu. Ta jätab maha oma kodulinna Naatsareti ja läheb Galileamaale. Ta asub teele, sest «ükski prohvet pole tunnustatud oma kodukohas» (Lk 4:24) ja nii on tõotatud kord prohvet Jesaja sõnade läbi, et just paganate Galilea rahvas näeb suurt valgust (Mt 4:16). Jeesuse tegevuse alguse signaaliks saab Ristija Johannese vangistamine. Maavalitseja Heroodes on see, kes rahva silmis tema mainet kahjustava tõekuulutaja suu sulgeb ning ta vanglamüüride taha heidab. Ei, see pole mitte see Heroodes, kelle «maad ja mere piire ületavat julmust» me jõuluevangeeliumist tunneme, vaid hoopiski tema poeg Heroodes Antipas. Heroodes rikkus abielu oma poolvenna naisega ja oli «väga lummatud» ka oma abikaasa tütrest. Aga käsuseaduse järgi ei tohi mees naida oma venna naist, välja arvatud juhul, kui vennad elavad üheskoos, aga üks neist sureb ja tal ei ole poega, siis ei tohi surnu naine saada väljapoole võõrale mehele (5Ms 25:5). Ainus, kes valjul häälel kuulutab, et «kuningas on alasti» ega «tohi seda naist pidada», oli Ristija Johannes (Mt 14:3). Ristija Johannes on askeet. Ta elab loobumises ja meeleparanduses kutsudes seda maailma loobumisele ja meeleparandusele. Tema sõnarelvaks on maailma lõpu ähvardus ja Jumala vihast kantud uue kohtumõistja tuleku ettekuulutus: «Mina ristin teid veega, tema aga tule ja vaimuga. Tema on tuleleek, mis ei kustu ealeski, tema on see tuli, mis kõik põletab» (Mt 3:12). Aga mida teeb see tõotatud karm Kohtumõistja, kui on kuulnud oma tuleku teerajaja ja ristija vangistamisest? Kas asub Ta vohavale kurjusele samaväärselt vastates kätte maksma? Kas kogub Ta enese ümber rahulolematud rahvahulgad ja «kaksteist leegioni ingleid», selleks et revolutsioonitulega ebaõiglus kaotada ja Ristija Johannes vabastada? Kas asub Ta teostama sotsiaalseid ümberkorraldusi?

Ei, Jeesus Kristus pole sotsiaalreformaator ega esimene sotsiaaldemokraat, nagu arvab Karl Barthi õpetaja Leonhard Ragaz ühes möödunud sajandi alguses ilmunud kommentaaris. Ei, Jeesus tõmbub hoopiski tagasi ja läheb Galileasse. Miks? Me ei saa vastust. Vahest sellepärast, et oleme kaasaja inimese kombel «tänapäeva mõttemalle minevikku üle kandes» oma küsimuse valesti püstitanud. Aga võib-olla sellepärast, et evangeeliumi sõnum seisneb milleski muus kui ebaõigluse paljastamises ja revolutsioonis, mis «omadki lapsed alla kugistab» puhastavas tuleleegis? Ilmselt ei mõista ka Ristija Johannes silmapilkselt tõotatud Kohtumõistja niisugust tulekut, keda ta nii karmimast karmimana prohveteerinud oli. Ta ju küsib: «Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?» (Mt 11:3).

Ja milline oli Jeesuse vastus? «Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad ülesse ja vaestele kulutatakse evangeeliumi; ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast» (Mt 11:4-6). Jeesus ütleb: «Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast.» Tõsi. Kas meiegi pole vahetevahel üksteisega oma ülekeevas ja endi meelest kõige õigemas usus Jeesuse üle pahandanud? Ja kas pole me seda juba nüüdki teinud, kui söandame tänapäeva mõttemalle Jeesuse maapealsesse aega rakendades küsida, miks Ta Johannest vangist ei vabasta ja selle asemel hoopiski aktiivsest vastupanust loobub ja tagasi tõmbub?

Pärast Ristija Johannese surma eemaldub Jeesus paadiga tühja paika, et olla omaette (Mt 14:13). Ja siis läheb ta Galileasse. Ääremaale. Maale, mis asub mere ääres. Ta liigub Sebulonis ja Naftalis. Ta ei lähe otsima «ilusaid linnu» ega «rikkaid ja paremaid inimesi», vaid paika, mis usust rikaste juudamaa linnade silmis on vaeste patuste maa Galilea. Paganamaa, kus petetakse, valetatakse, pekstakse keelt, kus valitseb piiritu ebaõiglus. Ta läheb nende juurde, kes «korralike inimeste» poolt on eemale tõugatud, eemalseisjaiks mõistetud, kes «pimeduses, surma maal ja surma varjus istuvad».

Jeesus kuulutab: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.» Sõnad on samad, mis Ristijal Johanneselgi, ometigi sootuks erinevad. Parandage meelt, sest Jumala armastus on teile lähenemas. Jeesus on maailma valgus. Aga see valgus pole tuli, mis kõiki ja kõike põletab. Jeesuse sõna on rõõmustav.

Armas lugeja, kust kohast tavatseme meie otsida taevariiki? Kas pealinnast elupeatänavalt? Kas oma iseenese õiguses, edukuses iga hinna eest? Meid kutsutakse meelt parandama, sest taevariik on lähedal. Kust aga algab taevariik? Vaadakem Jeesusele ja mõelgem hetkeks, kus ja kuidas alustas Tema.

Aamen!

Kalle Kadakas,
Viljandi praostkonna vikaarõpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)