Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pimedad ööd kutsuvad häid filme vaatama

10.12.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Juba kaheteistkümnendat korda toimus PÖFF (Pimedate Ööde Filmifestival), mis oli sel aastal vast filmirohkem kui varasematel.

Kirikus on vahel arutletud teemadel, kas ikka ristiinimesel on kohane filme vaadata või mitte. Ma arvan, et filmivaatamine annab inimesele mõne elukogemuse, aitab mõista maailma selgemini ja paremini. Kirik ei saa ega tohi olla kapseldunud oma seinte vahele, vaid kiriku ülesanne on tegutseda siin maailmas kõikvõimalike erineva maailmavaatega inimeste seas ja nende hüvanguks.
Filmikunst aitab tunnetada tänapäeva inimeste eluküsimusi ja probleeme. Sellest saab aga kõigile vaid kasu olla. Tutvustan järgnevalt mõnda filmi, millest mina suurema elamuse sain.
Kaasnevad konfliktid
Taani režissööri Omar Shargawi film «Mine rahus, Jamil» käsitles islami kultuuri Kopenhaagenis, kusjuures probleemiks polnud sugugi mitte islami- ja kristliku maailma kultuurikonflikt, vaid hoopis šiiitide ja sunniitide vaheline tüli.
Need kaks islami usuliikumist vastanduvad teineteisele sedavõrd tugevalt, et filmis näeb liigagi palju verd ja hukkunuid. Vaid üksikud filmis näidatud meestest jäävad ellu. Ei usu, et Taanis olukord sedavõrd hull saaks olla. Tegu on ikka ilmselt ja loodetavasti stsenaristi ettekujutusega olukorrast. Kuid sellest hoolimata tasub mõelda religiooni rollile ühiskondlikes konfliktides.
Palju on kõneldud sellest, kuidas usk saab üha olulisema rolli just nimelt võõras kultuurikontekstis viibides. Ilmselt on Lääne-Euroopa radikaalne islam üks selle nähtuse parimaid iseloomustajaid. Radikaalne usk toob aga paratamatult kaasa oma konfliktid. Kuidas neid ületada? Võib-olla selles ongi filmi peamine küsimus, paraku aga sellele ühene vastus puudub.
Peategelase Jamili isa pakkus mitu korda võimalusena välja halastust, mis aitab vabaneda viha ringist. Ilmselt on inimesel raske andestada. Usuline radikaalsus ei suuda vaadata maailmale avatud pilguga. Isa pakkus Jamilile sealihavorsti, mille söömise nende usukombed keelasid, ja kui poeg keeldus, siis küsis isa: «Kas vorsti söömine on suurem patt kui see, et oled oma pere hooletusse jätnud?» Ometi ei aidanud seegi vestlus Jamilil jääda uute väärtushinnangute juurde, vaid vana viha imes ta taas endasse ja filmi lõpusündmused oli hukatuslikud.
Ajaloos on ristikirikuski erinevad konfessioonid olnud sõjajalal ja mõnel pool on seda tänini. Filmi vaadates oli nii tore mõelda, et meil Eestis on läbisaamine erinevate kristlaste vahel hea ja rahulik. Teisalt tekitas film hirmu tuleviku ees. Mis saab siis, kui see kõik, mida Lääne-Euroopas kutsutakse terminiga multi-kulti, peaks meilegi jõudma? Tasub väärtustada oma kultuuri, kuid samas mitte minna üle piiride. Piiride tunnetamine on aga alati raske ning põhiküsimusena jäi filmis kõlama see, kus lõpeb oma kultuuri ja usu säilitamine ja algab vägivald teiste vastu. Nemad ületasid piire, aga meie?
Ei maksa rikkuda reegleid
Ken Loachi film «See on vaba maailm» käsitleb Inglismaa tööeetika probleeme Angie elu näitel. Tegu on üksikemaga, kes oli esmalt tööl Ida-Euroopa töölisi Londonisse lihttöödele vahendavas firmas. Paraku on see firma Angie meelest ebaõiglane ning töölisi pettev.
Teda ennast aga ahistavad kolleegid seksuaalselt ja kui ta vastu astub, siis vallandatakse ta karistuseks firmast. Seepeale otsustab naine ühes sõbrannaga luua oma firma. Esmapilgul soovis ta teha midagi paremat ja õiglasemat, kuid iga tööl oldud päevaga muutus üha omakasupüüdlikumaks.
Alul oli naisel siiras usk, et esmalt tehakse tööd maksuvabalt ja hiljem, kui esimesed raskused on ületatud, muudetakse kõik ametlikuks, kuid aja möödudes jäi kõik siiski samaks. Kui esialgu oli ta valmis oma korteris õnnetutele migrantidele peavarju pakkuma, siis mõne aja pärast saatis ta migratsioonivõimud neid samu inimesi eluruumidest välja tõstma ja seda ikka selleks, et oma uutele töötajatele elamispinda saada. Ebaõiglus kasvas päev-päevalt ja nädal-nädalalt.
Filmi üks sõnumeid on kahtlemata eetiline: ei tasu rikkuda reegleid, sest kord väärale teele astudes jäämegi neid rikkuma ja asjad ei lähe sugugi mitte paremuse poole, vaid pigem halvemaks.
Liitumise vastu
Väga huvitavalt käsitles koguduseelu teemasid Peter Entelli dokumentaalfilm «Tagane, Saatan». New Orleansi väikest katoliku kogudust ähvardas liitmine ühe teise naabruses asuva kogudusega ja sellega koos ühtlasi seal teeniva 76aastase preestri Jerome LeDoux’ teise paika üleviimine.
Kogudus oli niigi kannatanud orkaani Katarina poolt tekitatud kahjustuste all: mitmed inimesed olid ka hukkunud või evakueeritud. Rasketel hetkedel oli pastor olnud rahvale igati toeks. Kirik oli ainus, mis oli neile inimestele veel alles jäänud. Samas oli orkaani tõttu vähenenud niigi vaestest inimestest koosneva koguduse liikmeskond.
Kirikuvalitsuse otsust kogudus teisega liita võib mõista. Samas oli sütitav näha inimeste võitlust oma koguduse püsimajäämise nimel. Selleks kasutati nii meediat kui ka kirikus korraldatavaid demonstratsioone. See, et koguduse eest astusid välja ka need, kes muidu kirikus ei käinud, näitab selgelt kiriku suuremat mõjujõudu, kui on vaid annetajaliikmete arv.
Filmis oli väga elavaid stseene koguduse jumalateenistuselust, mis mustanahaliste koguduses oli tunduvalt elavam kui meil. Gospelmuusika oli emotsionaalne ja liigutav, samuti olid põnevad katked vastlapäeva, tuhkapäeva ja ristimisjumalateenistusest.
Neid stseene nähes tekkis tunne, et seda kogudust pole vaja küll teisega liita. Lõpuks sai ka kohalik peapiiskop sellest aru. See näitab, et vaid dialoogi arendades jõutakse positiivse tulemuseni.
Soovitan kõigile ikka vaadata häid filme, mida PÖFF pakub. Selleks aastaks on see võimalus küll läbi, aga järgmisel aastal ootab meid loodetavasti uus ja põnev filmiprogramm.

Kaido Soom

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)