Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pime peni ja läbinägelik lõvi

11.12.2013 | | Rubriik: Arvamus

Muistses Hiinas olla õpetatud dispuutidel osalejaid liigitatud koera- ja lõvitüübi alla. Esimesed takerduvad vaieldes sõnade tähendusse, teised ei kaota iial peamist silmist. Nimetatud liigituse aluseks oli uskumus, et kui visata koerale kepp, siis jääb see vahtima keppi. Kui aga visata kepp lõvile, siis too ei pööra pilku viskajalt.
Minu nooruspõlves tundus, et terroristi ja riigikukutajana Lõuna-Aafrika Vabariigis süüdi mõistetud Nelson Mandela jääb alatiseks vangistusse. Kasvõi selleks, et «progressiivne osa inimkonnast» saaks üha nõuda tema viivitamatut vabastamist. Nüüd hakkab Mandela senine üheaastane vanusevahe Soome Vabariigiga paraku kasvama. Loodetavasti ei kaevata teda täpsustavaks diagnoosiks hauast välja, nagu juhtus teise terroristi-vabadusvõitleja, riigipea ning Nobeli rahupreemia laureaadi Yāsir ‘Arafātiga. Tiitlid on meestel samad, aga kui palju neis tegelikult ühist oli?
Kiievis toimuvat nimetavad ühed Ukraina rahva demokraatlikuks õiguseks avaldada meelt ning valida oma tee tulevikku. Imelik, et neil Lenini kuju pealinnas mahavõtmiseks läks kakskümmend aastat kauem kui meil … Teised väidavad, et tegemist on välismaiste agentide korraldatud provokatsiooniga, ja algatasid kriminaaluurimise seoses võimuhaaramise katsega. Kumb on siin pime peni ja kumb läbinägelik lõvi?
Peale nupukese Postimehes on Eesti ajakirjanduses seni peaaegu sootuks tähelepanuta jäänud, et paavst Franciscus üllitas 24. novembril esimese tegeliku õpetuskirja oma ametiajal. Isegi Wikipedias leiab juba selle kohta artikli. Umbes 200-leheküljeline tekst kannab pealkirja «Evangelii Gaudium» (evangeeliumi rõõm) ning on žanriliselt määratletud apostelliku ekshortatsiooni ehk üleskutsena.
Programmilise kirjutise peamiseks teemaks on evangeeliumi kuulutamine, kiriku misjon (või missioon) tänapäeva ühiskonnas. Paavsti nimele sobivalt (püha Franciscus oli ju ennekõike algkristliku vaesuseideaali propageerija) pühendatakse terve peatükk moodsa kapitalismi pahede nuhtlemisele: lõhe suurenemine rikaste ja vaeste vahel, uued usulised liikumised, moraalne relativism jne.
Kriitikud heidavad paavstile mõistagi ette puudulikkust laiema pildi tajumisel ning ütlevad, et globaliseerumine on statistiliselt mõõdetavalt vaesust hoopis vähendanud ning üksikisiku (valiku)vabaduste suurenemises pole midagi pahelist. Koer või lõvi?
Sellel lool ei saagi olla moraali, seegi ju tänase ühiskonna «pahe», et igaühel tuleb ise otsustada ning sellest tekkivat ebamugavustunnet pole kellegi kaela ajada. Ma mõtlesin kaua, kummast õieti – kas vanast targast Kogujast või nimetatud otsustamise kohustuse taagast – on saanud inspiratsiooni itaalia kirjanik Paolo Nori selleks vaimukaks salmiks:

Mu aeg möödub otsides
risti, mida kanda,
ja kui selle leian,
panen omale ristiks kaela,
ja kui see on mul ristiks kaelas,
otsin, kus see on.

Heakene küll, Koguja ütleb tagatipuks, et elus koer on parem kui surnud lõvi.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)