Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pilte Eestist 1.

12.03.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Esimene fotoaparaat olevat Tallinna jõudnud peatselt pärast leiutise registreerimist Pariisis – 1840. aastal. Nii et fotograafia ehk valguse abil joonistamine ei ole kuigi vana nähtus. Tänane meedianägu sealjuures muutub järjest pildilisemaks ja vaatelisemaks.
Isapoolsete vanavanemate Sepa talu. Kõige tõenäolisem pildistamisaasta 1923. Õlgkatuse ja ristpalknurkadega talumaja. Ei oska palju rohkem öelda.Isapoolsed vanavanemad. Mehe rinnas on näha aumärk. See on Vabadussõjast osavõtu medal. Teisel sama paljunduse pildil on see mingi terava asjaga maha kraabitud. Isa koolivihikus oli joonistatud laev ja selle ahtris sinimustvalge lipp. Mingil ajal oli sellele lipule valge paberitükk peale kleebitud. Vastu valgust võis ometi näha, mis seal all. Hirm. Praegu muigame, aga mingil ajal inimesed tegid nii.Kolmekümnendad aastad. Vanaisa hobusega Põltsamaal. Lihtsalt tollane olustik.Inimeste kätte jäänud fotokogusid üle vaadates pean ütlema, et kuni kahekümnendate aastateni ei olnud pildistamine vähemalt talurahva hulgas kuigivõrd levinud. Välivõtteid pole. Puuduvad tööprotsessi kajastavad ja olustikupildid. Varasemast ajast kui 1920 on mul vaid ateljees tehtud portreed. Need kleebiti tavaliselt paksule pappalusele, mille all oli ilukirjas Cabinet Portrait. Eestis tehtud varastest välivõtetest olen näinud Ruusmäe mõisa fotosid aastast 1896. Fototöö tellijateks võisid olla näiteks mõisnikud.
Ilmselt takistas uue harrastuse levimist vaesus, teadmiste vähesus, aparatuuri algelisus ja kohmakus, aga ka harjumatus ja seega sellest mööda vaatamine. Omaette lugu on fotode säilimine. Oli neid, kes põgenedes võtsid esimese asjana kaasa fotoalbumid. Aga antikvariaate külastades võib sealt leida palju hüljatud fotosid. Rohkesti on neid hävitatud-põletatud. Kahjuks on väga suur hulk fotosid dateerimata ja selgitusteta. Kui noor inimene neid vaatab, ei saa ta midagi aru ja neil fotodel pole tema jaoks ka enam mingit väärtust.
Foto on ju iseenesest kuldaväärt vara. Pidevalt kulgenud eluprotsessist on siiski vaid mõned üksikud ülesvõtted. Foto on otsene, vahetu sissevaade ajaloolisse päeva. Foto ei valeta. Parem on üks kord näha kui kümme korda kuulda. Keskkonna, mis mu ümber ja mu sees, võtab kokku sõna Eesti. Vabariigi 90. aastapäeval valisin mõned ülesvõtted sellest Eestist, mida ma näinud ja tundnud olen.

Rannar Susi

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)