Esileht » Arvamused » Kolumn »

Pilk jumalikul tähel

23.12.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Kuperjanovi pataljonile tähendab pühadeaeg midagi hoopis erinevat tavapärasest jõuluootusest, sest igal aastal tähistame oma pataljoni loomise aastapäeva. 23. detsember 1918 oli see päev, mil leitnant Julius Kuperjanov oma partisanide salgaga Puurmani mõisas jõule tähistas ning lahinguplaane pidas. Pühade õnnistaval toel pandi alus Tartumaa partisanide pataljonile, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid vabatahtlikest koosnevaid löögiüksusi vabadussõjas.
Käesolev aasta ei eristunud meie jaoks eelnevatest: Võru kultuurimaja Kannel võttis taas enda rüppe paarsada kuperjanovlast, et üheks õhtuks elustada ajalugu ning liita ühte aasta otsa meeletult tööd rassinud meeskond.
Ametlik osa peo alguses sisaldab hümni laulmist, kõnesid ja ergutuste jagamist pataljoni ülema poolt. Nii ka seekord. Ükshaaval hakati tunnustuse saajaid lavale kutsuma. Mina jõudsin vaid korraks mõelda, et saaksin vist rabanduse, kui peaksin kõigi ees lavale minema. Selle võimaluse olin muidugi alati juba eos välistanud, seega polnud ka muret.
Ja siis kuulsin lavalt äkki enda nime. Kas ma kuulsin õigesti? Miks? Mille eest mina? Ma pole ju seda ära teeninud. Süda jättis vist päris mitu lööki vahele. Jah, ma kuulsin õigesti. Kõpsutasin aplausi saatel lavale: ei komistanud, ei koperdanud ega minestanud, hoopis seisin ühel hetkel pataljoniülema naeratuse ning rambitulede valguses, et vastu võtta ülema tugev käepigistus ja hinnaline kingitus.
Siiraid patsutusi õlale ja õnnitlusi kogesin terve õhtu vältel, tundes südamesse kogunenud tänumeele ning rõõmu hoovuses, et selle tunnustuse toel suudan veel pikka aega edasi rühkida ja kesta. Nüüd kogesin ka ehedalt, kui vähe on inimesele vaja selleks, et saada oma töö jätkamiseks uut jõudu: head meeskonda, häid ülemaid ja teadmist, et sinu panust hinnatakse. Tegelikult, kui mõtlema hakata, polegi seda nii vähe.
Ma usun, et head inimesed ei satu koos töötama juhuslikult. Kõrgema eesmärgi nimel tegutsedes lihtsalt teistmoodi ei saa ja küllap Keegi seda seaduspära kusagil jälgib ning paika sätib. Selline seaduspära aga ongi üks hästi töötavaid valemeid südamerahu saavutamise keerulistes tehetes.
Südamerahu otsimisest raskel teekonnal kirjutab tuntud kirjanik Saint-Exupéry. Veeta kõrb on tema käsitluses metafoor inimese elu ning teekonna kohta:
«On tõsi, et Sahara on kujuteldamatult avar, vaid üksluine liiv … Iga taevatäht tähendab siin tõelist suunda. Kõik on kolme targa tähed. Nad kõik teenivad oma jumalat. See seal tähistab ühe kauge, raskesti ligipääsetava kaevu suunda. Ning vahemaa, mis sind sellest kaevust eraldab, on nii raske kui müür … See täht osutab valgele linnale lõunas, näib, et oivalisele, hõrgutavale kui puuvili, millesse oma hambad lüüa. Ja too seal näitab teed merele. Ja lõpuks mõjuvad selles kõrbes kaugusest justkui magnetite jõul: lapsepõlve maja, mis mälestustes elab, sõber, kellest teatakse ainult seda, et ta on olemas …»
Lugu kolmest targast teame kõik. Teame nende teekonda, nende kahtlusi, nende päralejõudmist ja rõõmu. Kolm tarka leidsid oma eesmärgi, sest ei pööranud pilku jumalikult tähelt. Mida hoiame aga meie oma silme ees, kui rühime oma teel läbi kõrbe?
Kas otsime kauget ja raskesti ligipääsetavat kaevu janu leevendamiseks? Või linna lõunas, mis on hõrgutav kui mahlane puuvili? Või merd, mis meid oma hingematva avarusega ahvatleb? Või juhatab meid hoopis mõni hingeline puutepunkt: lapsepõlve maja, mälestused ja igatsused, head inimesed su ümber või siis mõni sõber, kelle olemasolust piisab, et anda elule mõte.
Me valime oma teekonna igaüks ise. Osalt oleme juhitud, osalt peame ise suutma otsustada, millist tähte järgida. Tõsi küll, tänapäeva võimalustest pulbitsevas maailmas polegi seda tähte alati väga kerge leida. Tahaksime haarata ühte, teist ja kolmandat. Haarame, kuni küllastume. Kuni saabub jälle mõni kriis, ja siis küsime endalt: mida ma tegelikult vajan?
Inimese elu paradoks on see, et rasketel aegadel leiame ikka üksteist üles. Siis meenuvad nii mõnedki asjad, mis helgematel aegadel unarusse jäävad. Ent kas see peab alati just nõnda olema? Saint-Exupéry kirjutab: «Maailmas, mis on lagedaks jäänud, igatseme sõpruse järele. Usume, et kogemuse eest sõpradega leiba jagada peame olema tänulikud sõjale. Ent sõda pole hädavajalik, et kogeda teise inimese õla soojust enda kõrval, tihedalt üksteise vastu surutult, ühe ja sama eesmärgi poole liikudes. Sõda petab meid … Milleks üksteist vihata? Me kõik oleme saatusekaaslased, kantud läbi ruumi ühe ja sama tähe poolt, ühe ja sama laeva meeskond …»
Petlemma sündmus õpetab meile ikka ja jälle seda, mida me inimestena sageli unustame. Õpetab, et tähtis on teekond ning sellel teekonnal kõige olulisemate märkide tähelepanemine – märgata üksteist ja seda, et me pole olemuslikult üksteisest sugugi erinevad. Petlemma sündmus tuletab meile meelde ka seda, et igaüks meie hulgast väärib hoolt ning tunnustust. Olgu see tunnustus siis midagi käegakatsutavat või lihtsalt hea sõna ning õlalepatsutus. Märgakem üksteist! Ja mitte üksnes pühade ajal, vaid aasta ringi.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)