Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Pikk tee on viinud Supilinnast Tartu Peetri kiriku torni

28.09.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tiit Veeber tituleerib end linnakodanikuna. Ta tuleb appi seal, kus häda tõsine ja hädasolija ise tubli.  Sage viibimine haiglaravil ei sega teda taas ja taas Peetri kiriku torni tõusmast. Foto on tehtud päeval, mil ülekullatud rist tagasi torni tõsteti.  Rita Puidet
Linnakodanik Tiit Veeberi nimi pole võõras ühelegi tartlasele. Ennekõike seondub tema nimi Tartu soojamajandusega, vähem teatakse teda kui Peetri kiriku heategijat. Juttu ajasime me Maarjamõisa haiglas, kus Tiit Veeber oli taas ravil, võitlemas oma kehasse elama asunud kurja sõralisega.

Kui edukas on Teie võitlus vähiga?
Olen omal ajal panka tervist kogunud. Küsimus on, kuidas ja mida sa elus kogud. Sel aastal olen neli korda noa all olnud, üks kord olin kaks ja pool minutit väljas (teispool surma piiri. – R. P.). Tagasi tulin. Pühapäeval ujusin kaks ja pool tundi, et jalga põhja ei pannud. Selle kogutud vara peal on arstidel hea ravida, minu portsjonid on kahe- ja kolmekordsed. Sain siit eelmine kord kell viis välja ja läksin kohe Peetri kiriku torni. Arstid on väga rahul ja mina ka.
Teil on hea ülevaade kogu linnast ja nende elanikest, alustades Supilinnast, kus olete sündinud, ja ilmselt ka omaaegsetest katlamajade «parmudest».
Ühte jalutut näen vahel, teised on surnud. Olen tõesti näinud linnakodanike kõiki kihte. Ka praegu on Supilinnal stiihilisust, aga omaaegset klassikat, nagu ütleb Hando Runnel, ei kordu. Sealne elu määras sinu tuleviku ja saatuse, see oli kasvulava, kus tuli igasugu madinat ette.
Kõik olid väga viletsad, majad parajad hurtsikud. Kitse-mammil oli muldpõrand. Kui purjus peaga vastu maja kukud, kukud onni uppi. Seal elas vaesunud kultuuritegijaid, meil õue peal rääkis üks naine kaheksat keelt. Aga seal oli lihtsat tarkust nagu talumeestel, sellest jääb lastel ja lastelastel puudu. Praegu tuleb 25aastane mees tööle ega tea, mis pidi reha kätte võtta.
Teie tegevus võiks olla paljudele eeskujuks ka riigi seisukohast, sest hoolitsete selle eest, et teenitud raha jääks Eestimaale.
Minu mõte on olnud näidata väljamaistele ja kohalikele investoritele, kuhu panen oma isikliku raha. Eestist viiakse välja totaalne rahahulk, põhiliselt ehitatakse plekk-kuute, mis kannavad mingi marketi nime. Aga kes kaitseb sotsiaalsfääri, kes kirikuid? Swedbank võttis välja kaks ja pool miljardit krooni dividende ja viis raha välja. Ma olen oma jonni ajanud, las vahivad.
Riik on eesmärgi valesti püstitanud, peaasi, et välisinvestor tuleks. Probleem on, mis ta siia maha jätab. Paljud seadused on riigi arenemise seisukohalt mõttetud. Kui Euroopa Liidust saime 13 miljonit, siis seda raha investeerida ei tohtinud, küll metsateid valgustada. Aga kust võetakse raha see tagasi maksta? Sotsiaalsfäärist.
Teil on seljataga karm õppetund trellide taga ja paar krõbedat ärilist asjaajamist. Kirjeldate neid elavalt oma mälestusteraamatus «Tulest tulnud». 
Ma ei saanud oma tõekspidamistest loobuda ja nii sain süüdistuse linna raha raiskamise eest. Soojamajanduse tegelik seis jäi avalikkusel teadmata. Paaril korral on äris läinud soomlastega lahinguks. Meil on 20protsendiline osalus Tartu soojamajanduse ostnud Kotka Energias, kellega tahtis tehingut teha üks Soome turbatootmisfirma. Hakkasin vastu, sest firmal oli plaan viia siit turvas minema ja meile oleksid jäänud roostetavad katlamajad. Põhimõtteliselt oleks meie sood Soome ümber kanditud. See oli tõsine asi, meeste värk, aga turvas jäi müümata. Ainult tänu sellele, et olen Supilinna poiss. Kust mina need sada advokaati võtan, pidin ise küsimuse lahendama. Eluvõitlus käib.
Kuidas tänapäeval usu juurde jõutakse?
Usuküsimuste üle tuleb mõelda, mitte kaasa mõelda neile, kes usku ei tunnista. Valitsevaks on jäänud nõukogudeaegne mõtlemise tase ja seda on raske murda. Kui vanemaks saad, jõuad arusaamisele, et sa ise polegi suurem tegija.
Teie panustate suuri summasid heategevusse.
Sain pangast kirja kutsega tulla rääkima privaatpangandusest. See oli just enne vähi avastamist. Tulin kraavist, püksid olid poriga koos ja puha. Küsiti, mis te rahaga teete. Kontol ei olnud arvlemist näha, sest kasutan põhiliselt sularaha. Ütlesin, et näete, talvehommikul visatakse liiva laiali. Mina teen nii rahaga, siis kasvatan uue. Mis sa tast korjad!
Istud jõulukirikus, vaatad lage, vesi on kõik ära rikkunud. Peetri kiriku lagi on nii suur insenerilahendus, et tänased tolad ei tee seda järelegi. Kuidas sa vaatad pealt, peab ju midagi tegema! Minu ema on 96 ja tema ei tagane üheski asjas. Ta kirjutab, millist vaeva on inimesed näinud, millest ennast läbi vedanud. Läbisurumine on mulle kaasa antud ja tegelikult on see suur õnn.
Suvel püstitati Teie ettevõtmisel Kambjasse eesti perede auks perekivi. Teadaolevalt kulub Peetri kiriku uue katuse ehituseks viis miljonit krooni. Kuidas pere Teie ettevõtmisega kaasa tuleb?
Laupäeviti on meil saun, pojad tulevad ja neli pojapoega. Räägime ka tõsistest asjadest. Meie peres, julgen öelda, saavad poistest mehed. Olen mõelnud, kas nad minu kombel oma vara läheksid kaitsma. Arvan, et lähevad.
Paljude kohustustega on nii, et need pole mõtlemiseks, vaid täitmiseks. Näiteks kirikule annetamine ei ole vaidlemiseks. Nende maja jäi sel suvel tegemata, nemad saavad läbi, aga kirik ei saa. See on möödapääsmatu kohustus.
Nüüd on pojad kiriku juures kaasas, kes pildistab, kes aitab mind, oleme perega asja kallal, et tekitada ühistunnet. Poisid käisid tellingutel ürikutorbikut alla toomas. Ühe poisiga võtsime tornis töid vastu, teised värvisid aeda ja siblisid ringi, pärast sõime talgusuppi.
Olla kirikuehitaja on suur rikkus, kui nii saab öelda.
See on tõesti rikkus, kui oled taibanud, et su südame asi on kirik ja rahvas. Raha on ju Jumala juhtimisel minu kätte tulnud ja minu kohustus on seda panna sinna, kus sel on otstarve. Mul on olnud õnn olla vahendaja. Poisid on selle ära tabanud. Alguses kiskusid nina viltu, aga kõik on praegu südamega asja juures.
Tegime koosolekul suure otsuse võtta kogu vana tsinkplekk maha ja panna uus katus vaskplekist, nüüd tuleb kaks miljonit krooni juurde panna. Algul oli muinsuskaitse vastu, aga lõpuks nõustus. Katust tehakse 100–150 aasta peale, see tuleb korralik teha.
Miks on Teie huviorbiidis kirik ja just see kirik?
Meie pere on üle 300 aasta elanud Tartumaal ja kõik on käinud risti-rästi läbi Peetri kiriku. Minu kohus on midagi ette võtta, tuua inimesed välja oma kitsast kastist ja näidata, et kuskil on midagi suuremat, kirik. Et inimene mõistaks: ta pole maailma naba. Praegu on tervel rahval kultus istuda teleri ees.
Küsimata on meilt riisutud meie ruum: igal pool on väljas suured vilkuvad televiisorid. Isegi autot juhtida sa ei saa, et ta sind ei segaks. Kõik on reklaami täis, isegi õhk on ära müüdud, terves Eestis ei ole enam vaba ruumi. See on tohutu ahistamine, mille vastu tuleb võidelda. Sinna pole Jumalale ruumi jäetud. Inimestele on kott pähe tõmmatud, seda tuleb lammutama hakata.
Mida tähendab Teie jaoks kirik?
Kirik on kultuuride peal, kust üks või teine mõte välja imbub. Teadus on tohutult arenenud ja tõestanud galaktikate teooria, aga mõttelises ruumis saad mõelda endale mõttekaaslase, talle oma asjad ära rääkida, tema poole palvetada.
Igal inimesel on oma jumal, kelle poole ta suudab pöörduda. Tavaline inimene on oma jumala juures; kuhu sa pilgu pöörad, seal on ta olemas. Kasvasin ajal, mil Jumal oli naeruvääristatud, aga siis jõuad aastatesse, kus tajud, et keegi ajab minu asju, kuigi ma ei näe teda. Niisugune arusaamine on minul.
1987 tegin Peetri kirikus küttesüsteemi, siis taipasin, et mingi jõud on pealpool meid. Sain märgi, vahel näitab Jumal end kätte. Loogikud ütlevad, et tegu oli kokkusattumusega, minu jaoks aga märgiga Jumala olemasolust.
Mille eest Te palvetate?
Minul on oma õhtu- ja hommikupalve, selline realisti oma. Palun oma väikesele jumalale väge, et teda aitaks suur Jumal. Niisugune dimensiooniga värk. Koos saavad nad mind aidata.  
Mõtlen meie lõhutud peredele, sest oleme praegu saanud rohkem kahju kui sõja ajal. Tohutu hulk töötegijaid on välja läinud, siseturg on maha müüdud, aga me ei sõdinud vastu. Vaja on tööhõivet ja korralikku palka. Kui raud­uks su taga kinni langeb, hakkad paljusid asju taipama. Saan täna vabalt mõelda, ma ei ole erakondadest mõjutatud ega pea kellelegi aru andma. Praegu saan ainult kirikut aidata.
Rita Puidet

Teised temast
Ants Tooming, Tartu Peetri koguduse õpetaja:
Olen koguduse liikme Tiit Veeberiga tuttav üle kahe aasta ja olen tähele pannud, et ta on suure südamega inimene. Ta on Tartu Peetri kiriku heaks teinud tohutult palju. Ka kiriku küttesüsteem on 1980ndatel tema pandud. Tiit Veeber ajab tõsimeelselt oma asja ja on seejuures eestlaslikult jonnakas. Ta on teinud seda, mida on õigeks pidanud, ja  muretsenud riigi ja rahva hea käekäigu pärast. Tubli mees, keda tasub eeskujuks võtta.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)