Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pikavere palvemaja korstnast tõuseb ohvrisuits Issandale

01.06.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Pikavere 180 aasta vanune palvemaja on saanud peale uue katuse. Toomas Maarand (paremal) ja Kalju Lootsmann usuvad, et ohvrisuits Issandale jääb selle maja korstnast tõusma. Sirje Semm Pikavere palvemaja asub maalilises ja muistse hõnguga samanimelises külas, kus talude ja karjamaalappide vahel looklevad kaitsealused paest laotud kiviaiad. Just enne 1. mai talgupäeva sai palvela peale uue kimmkatuse. Katuselt lendlev kirbe linaluuõli ja tõrva lõhn segunes kändudest väljaimbuva langetatud puude lõhnaga.
Olen saanud oma kaaslasteks Mihkli koguduse diakoni Toomas Maarandi, koguduse liikme Kalju Lootsmanni ja hiljem meiega liitunud Gabor Bereczki, kes on naabertalusse suvitama saabunud.

Kiviaiad ja vanad puud
Kalju Lootsmann loeb mahavõetud puud kokku: «Saar, tamm, vaher – kaheksa puud läks maja kõrvalt ja neli kaugemalt. Kui puud 125 aastat tagasi istutati, ei arvestatud vist, et need ükskord ka suureks kasvavad,» seletas ta naerdes. Puud võeti maha, sest olid palvemajale liiga ohtlikuks muutunud.
Kalju tuli Koongasse 1970. aastal maaparandusjuhiks ja võttis Silvi naiseks. Nüüd on just nemad kaks hoidmas palvemajas elavana vaimuliku tule aset. Toona, 40 aastat tagasi, oli just vastu võetud suur maaparandusobjekt Pikavere palvemaja taga, kus laiub praegugi lahmakas põllumassiivi.
Vähe puudus, et kõige kaduva teed oleksid läinud ka kuulsad kiviaiad. Ungaris elav Mai Kiisk-Bereczki, pärit palvemaja kõrvalt Kalama talust, päästis Pikavere küla kiviaiad. Käis ja rääkis ja nõudis. Täna on need riikliku kaitse all. Mai abikaasa Gabor Bereczki, Budapesti ülikooli emeriitprofessor, on juba üle poole sajandi pikki suvepuhkusi Eestis veetnud. «Küll siin oli alles rahvast koos,» meenutas ta palvemaja aastapäevi, «kohtusin seal ka peapiiskop Kiivitiga (sen – toim.),» meenutas tõlkija ja keeleteadlane Bereczki, kui palvemaja ees jutule saime. Bereczki ütles, et pärast naisevõttu suviti ämmal abiks olles polnud raske eesti talueluga kohaneda, sest «protestantlik õhkkond oli tuttav ja talupojavaim sama».

Vana maja hõng
Pikavere küla 180aastane palvemaja Pärnumaal on vaatamisväärsus omaette. Nagu oleksid ootamatult sattunud teise ajastusse, omamoodi kultuurireservaati.
Palvemaja laseb ära tunda ristimärk meesteukse kohal. Siin näib kõik olevat autentne. Astud uksest sisse ja oled paarisaja aasta taguses ajas, kui jätta elektrituled süütamata. Seintes ja rohkest kasutamisest läikivas puidus on säilinud vana hea hõng. Põrandal on laiad lauad, seintes sepanaelad ja meestepingirea kohal mütsinagi.
Maja on kohendatud, aga erilise pieteeditundega. Vaheseina taga on lihtne väiksem saal pika lauaga. Pühapildid, valged linakesed kunstlilledega vaaside all, kõnepult ja harmoonium lääneseinas, toa valgeimas kohas akna juures. Pikad puust toekad istepingid umbes 300 istujale on tehtud 1890. a. Varem istusid inimesed pakupinkide peal, mis olid tehtud vana maja puudest.
Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetööna seisab palvemaja aastast 1830 ühe maja jagu vanast tagapool. Esimene palvemaja, tükk maad väiksem praegusest, sai püsti arvatavalt 1780. aastal Mälgu talu maale. Mürakas maakivi, mis praegu naistepoolse osa ukse ees, olnud vana hoone alusmüüris. 
Inimeste igatsus sõnakuulutuse järele oli nii vägev, et maja jäi kuulajatele väikseks ja otsustati ehitada uus.
Ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel pühapäeval juba uue maja seinte vahel, millel, tõsi küll, veel katust polnud. Rahvas elas küll vaeselt, aga palgid ja lauad toodi kokku. Sai põrand alla ja uus lagi peale tehtud ning esimene külg ja lõunapoolne ots vooderdatud. Vana esikülje vooder pandi maja tagumisele küljele ja põhjapoolsele otsale. 1889. a raiuti palvemajale kolm korda palke juurde.

Suitsusammas ei kustu
Umbes 30 hingelisega Pikavere külas asuv palvemaja on tegutsenud vaheaegadeta. Pärast sõda pidas kuulutus- ja palvetunde Mihkli koguduse õpetaja praost Gustav Maarand (1912–2003), kellel on palju teeneid selles, et Pikavere palvemaja on kogu nõukogude aja olnud Mihkli koguduse teenida ja püsinud tervena. Pärast sõda, 1945. aasta jõulude ajal, tuli Gustav Maarand siia teenistust pidama ja nii on see jäänud: kaks korda kuus on Pikavere palvemaja uksed tulijaile avatud olnud.
Sama hea saatus ei olnud teisel lähikonna palvemajal Rabaral, mille kolhoosiesimees käskis meestel maha tõmmata. Mehed käsku ei kuulanud ja nii läinud ta ise katust maha kiskuma. Maja lõpp oli kurb, aga lõhkujagi elupäevad ei kulgenud muretult.
Sealmail tegutsenud prohvet Järve Jaan olla öelnud: «Kõik kaob, kõik kaob, aga Mälk, Mälk jääb suitsema maailma otsani.» Seega on lubatud, et Mälgu maadele ehitatud Pikavere palvemaja korstnast tuleb suitsu Jeesuse taastulemiseni.
Gustav Maarandi kõrval oli palvemajas palju aastaid kuulutamas ka 1987. a tormilumisel jüripäeval isakoju saadetud Mihkel Mälk. Tema mäletas veel aegu, kui Pikavere palvemajas elu kees. Olid laulukoorid ja pilliansamblid. Pühapäeval hakkas üle lageda välja metsa poolt paistma must jutt – inimesed tulid voorina palvemajja.
1930ndatel oli õitseaeg. Rahvas ei mahtunud palvetarre sisse, osa jäi õuemurule. Palvemajad toetasid eestlaste laulu- ja muusikaharrastust, sest hernhuutlased pidasid vaimulikku laulu ja muusikat väga tähtsaks. 
Nüüd käib Pikaveres sõna kuulutamas diakon Toomas Maarand, kelle headeks abilisteks on Silvi ja Kalju Lootsmann. Kalju kinnitas, et ehkki rahvast on jäänud Pikaveres ja naaberküladeski vähemaks, elab palvemeelsus edasi.

Palvemaja on päästetud
Toomas Maarand oli eelmise aasta novembrini väga mures, sest eaka maja katus oli aastatega viltu vajunud ning vajumine jätkus. Vildakas katus vajutas viltu ka maja korstna. Kõrvaltoa lagi oli kummis ja 1970. a pandud eterniitkatus hapraks muutnud ning auklik. Palvemaja vajas ammu uuenduskuuri. Remondi pärast oli palju palutud.
Riigi pühakodade programmist ja kultuuriministeeriumi kaudu tuli palvemaja katuse remondiks üle miljoni krooni. OÜ Rändmeister alustas töödega 2009. aasta novembris. Võeti maha vana katus, katusesarikad tõmmati sirgeks, pandi uus roovitus, renoveeriti lae pehkinud talasid, suure saali lagi tehti 2/3 ulatuses uus ning täielikult uue lae sai väike saal. Meesteukse juurde tehti uus eeskoda, üks otsaviil sai uue laudise ja teist viilu kohendati, katus kaeti uue kimmkattega. Laoti ka uus korsten.

Sobiv viis teenida Jumalat
Vennastekoguduse traditsioon eesti külades on püsinud peaaegu 200 aastat. See on olnud maalähedane ja külaühiskonda sobiv viis teenida Jumalat läbi palve ja tunnistuse. Lihtsat elu elav maamees sai emakeeles lugeda Jumala sõna.
Puupingil istudes on kerge ette kujutada siin kunagi oma undrukutes ja kuubedes istunud taluinimesi. Mehed on võtnud mütsi peast, pannud selle pingi kohal olevasse nagisse.
Nii nad istuvad pärast hommikusi talitusi palvetunnis armuõpetust kuulamas ja palvetamas rahva hea käekäigu eest. Alandlikult ja härdal meelel.
1854. aastal oli Eestis 154 tegutsevat palvemaja, nüüdseks on neid alles jäänud kümmekond. Neis vähestes on säilinud palvemajakultuur oma eheduses, võtmata kaasaegsemaid vorme.
Sirje Semm

 Pikavere palvemaja
Ehitatud 1830. aastal.
Maja sai uue katuse 2010. aastal.
31. juulil on maja 180. ja koguduse 230. aastapäeva konverents.
Palvemaja aastapäeva peetakse igal aastal augusti esimesel pühapäeval.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)