Piiskopkonnad ja kiriku tulevik
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 21. september 2005 Nr 39 /
Läbi lähiajaloo on meie kirikus arutletud, kas tervikkirikut
juhtiva peapiiskopi kõrvale on tarvis veel piirkondlikke ülevaatajaid, teisi
piiskoppe. Õieti oli täiendavate piiskoppide ametisseseadmine kõneaineks juba
1930. aastate lõpupoole, mil ettevalmistava faasi käigus määrati Eesti eri
piirkondades kirikutöö juhtimiseks piiskoplikud vikaarid.
1990ndate aastate vältel, mil kiriku liikmeskond (vähemalt
kümnendi algupoole) jõudsalt kasvas, oli kiriku juhtimine regionaalsel tasandil
taas õige elavalt päevakorral. Tollal valiti kirikukogu poolt mäletatavasti
teine piiskop peapiiskopi kõrvale. Kuid hiljem jäi arutelu teema üle soiku.
Ilmselt ootas palju muid pakilisi küsimusi lahendust.
Käesoleva aasta algupoole moodustas peapiiskop kolm
töörühma, et taas arutada uute piiskoppide (piiskopikohtade) loomise võimalust
EELKs. Oma töö tulemina toetas kaks neist töörühmadest piiskopkondade loomise
vajalikkust ning kolmas jõudis ses küsimuses eitavale seisukohale. Ilmselt
peegeldus neis erinevates töörühmades meie kirikus olemasolevate arvamuste
paljusus kiriku juhtimise tuleviku osas. Mis ju ongi hea.
Huvitav on vaadelda argumente, millega üht või teist
seisukohta põhjendatakse. Piiskopkondade loomisse eitavalt suhtujad ütlevad, et
nii väikesel maal ja nii väikese kiriku puhul pole mingit mõtet kiriku
juhtimist üle koormata, bürokraatiat juurde tekitada ja luua olukorda, kus
kiriku tippjuhtimine ähmastuda võib.
Pooldajad aga tõdevad, et suure töökoormusega ning rohkete
esindusülesannetega piiskopid ei tarvitse Tallinnast kohtadele jõuda ning
koguduste ja vaimulike muresid kanda ja hinge hoida nii palju, kui see
tarviline oleks. Ning bürokraatia kasvamise koha pealt saaks rohuks olla
seniste praostkondade ülesannete vähendamine ja ülekandmine piirkondlikele
piiskoppidele ja nende abilistele.
Arvata võib, et mõlema seisukoha esindajate jutus on oma
iva, mida kiriku tulevikule mõeldes tasub kaaluda. Tõsisem debatt kiriku
juhtimise ja piiskopiameti (ning üldisemalt vaimuliku ameti) üle seisab meie
kirikus ilmselt veel ees. Loodetavasti suudame seda debatti läbi viia väärikalt
ning venna(õe)meeles. Et tulemus, mida ühiselt aktsepteeritakse, oleks
muutuvaski ajas tulevikuks parim ja Kiriku Issandale meelepärane.
Tauno Teder
