Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Piiskopirüü kui sümbol

02.02.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Pühitsemisel riietatakse vaimulik ametirüüsse. Diakoni, preestri ja piiskopi kaunis rüü ei ole tema ehtimiseks või isiku tähtsustamiseks. Vastupidi, ametirüü jätab kõrvale inimese isiku, tema tugevused ja nõrkused selle ülesande teelt, milleks teda on kutsutud ja seatud. Vaimuliku rõivad väljendavad tema töö ja läkitaja väärikust.
Missugused nägid välja meie kodumaa piiskopid keskajal, võime näha vanadel maalidel, raidkividel või piiskopi pitsatitel. Saare-Lääne piiskop Henriku pitsatil on üle pea selga pandud kuub ja selle alt paistab teine, maani ulatuv rüü. Tegu on alba ja armulauateenistusel kasutatava kaasulaga.
Silma torkab veel kolmnurkne peakate ehk mitra ja vasakus käes kepp ehk piiskopisau. Vahel kujutatakse piiskoppe üle õlgade asetatud ja rinnalt kinnitatud uhke keebi ehk pluviaaliga.
Ka pärast reformatsiooni olid Eestis tegutsenud piiskopid nähtavasti samasugused. Kuulus ju Eesti Rootsi kuningriigi ja kiriku koosseisu, kus evangeelsed preestrid ja piiskopid kandsid edasi senist ametirüüd. 17. sajandil hakkasid Rootsi piiskopid kaasula asemel kasutama ainult pluviaali. Sellepärast kutsutaksegi seda mantlit tänapäeval sageli piiskopimantliks.
Vene tsaari ajal täitsid meil piiskopi ülesandeid superintendendid. Alates 1932. aastast, kui uue kirikuseadusega kehtestati kõigi pastorite ametirüüks lõkmetega talaar, kandsid superintendendid ka talaari. Nii on Saksamaal tänagi. Ainsaks piiskopi, superintendendi ja praosti ametitunnuseks on kaelas kantav kuld- või hõberist.
Päevakorral piiskopirüü
Kui 5. juunil 1921 pühitses Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom iseseisvunud Eesti luterliku kiriku uueks piiskopiks Jakob Kuke, siis tõusis päevakorrale ka küsimus, missugust rüüd hakkab Eesti piiskop edaspidi kandma.
Otsustati tulla tagasi rootsiaegse traditsiooni juurde. Pühitsemisel pandi piiskop Kukele selga peapiiskop Söderblomi kingitud alba ja lai violetne vöö, selle peale must piiskopimantel. Rootsis kandsid piiskopid vanu rikkalike tikanditega pluviaale, kuid Eesti piiskopile tehti lihtne õpetaja talaariga harmoneeruv mantel. Lisaks kingiti piiskop Kukele piiskopisau, kullast rist ning piibliraamat. Puust nikerdatud saual on Martin Lutheri ja kuningas Gustav II Adolfi portreefiguurid, sümbol J.H.S. ning nimed Reval ja Upsala.
Sellest ajast peale on meie piiskopid pidulikel teenistustel kandnud albat laia värvilise vööga, musta piiskopimantlit, rinnas kuldristi ja käes piiskopisaua. Rist ja sau on antud piiskopilt piiskopile edasi.
Piiskopirist rändas 1944. aastal koos Johan Kõpuga eksiili ja praegu kannab seda väliseesti peapiiskop Udo Petersoo. Kodumaa peapiiskoppidele valmistati pärast sõda uus kullast piiskopirist. Sau jäi kodumaale ja antakse küünlapäeval koos ristiga uuele peapiiskopile edasi.
Petseri kogudus kinkis piiskop Kukele 1926. aastal mitra, mis oli vähemalt Petseri kiriku pühitsemisel tal ka peas. Kui palju piiskop Kukk ja Rahamägi mitrat kandsid, vajab veel uurimist. On olemas üks foto piiskop Rahamäest, kus ta hoiab mitrat kaenlas. Kuhu see mitra on saanud, pole teada.
Nõukogude okupatsiooni ajal meie piiskopid mitrat ei kandnud. Alles peapiiskop Kuno Pajula pühitsemiseks muretseti uus mitra ja temast alates on mitra kuulunud Eesti piiskoppide ametirüü komplekti. Muid piiskopi tunnuseid nagu sõrmus, dalmaatika, pallium ei ole meie piiskopid kandnud.
Atribuutika tähendusest
Mis tähendus sel atribuutikal on? Albat kannavad kõik vaimulikud ja teised teenistuse abilised, sest tegu on kõigi kristlaste rüüga, millest juba Ilmutusraamatus kõneldakse. Valge on südamepuhtuse, vagaduse ja kasinuse värv. Kuid see puhtus ja vagadus ei ole kristlaste enda saavutus, vaid nad on pesnud oma rüüd ja teinud valgeks Talle veres (Ilm 7:9–17). Alba on märk sellest, et oleme Kristusega rõivastatud (Gl 3:27).
Stoola on vaimuliku ameti tunnus, mida kannavad nii piiskopid, preestrid kui ka diakonid. Vahe on selles, et diakon kannab stoolat üle vasaku õla ja paremale puusale kinnitatuna, piiskopi ja preestri stoola on aga ümber kaela, rippudes rinnalt alla.
Stoola, mis on enamasti kaunistustega ja liturgilist värvi, sümboliseerib Kristuse iket. See on Issanda antud ülesande, meelevalla ja pühendumuse märk, nagu seda väljendatakse vanas käärkambripalves: «Issand, pane oma ike minu õlgadele, õpeta mind, et sinu koorem on kerge ja tee mind südames vaikseks ja alandlikuks.»
Alba vöö on enamasti lihtne nöörvöö ja sümboliseerib kasinust, mõõdukust ja valvelolekut. Kuna algul meie piiskopid stoolat ei kandnud, siis nähtavasti seepärast tehti liturgilises värvis lai vöö. Väliseesti piiskopid on kasutanud alba ja musta piiskopimantliga vööl kolmandat rahvusvärvi – sinist.
Piiskopid kannavad meil alba peal piiskopimantlit või kaasulat. Piiskopimantel on kujunenud antiikaja vihmakeebist (lad k pluviale) ja seda võisid kanda kõik vaimulikud palvustel ja talitustel. Selle seljal oli algselt kapuuts, mille asemele hiljem õmmeldi lihtsalt suur tikanditega riidekilp.
Eelmisel sajandil kandsid piiskopid mantli peal ka laia pitsiga ääristatud valget kraed. Nüüd on sellest kui liigsest iluasjast loobutud. Peapiiskop Jaan Kiivitil on viit liturgilist värvi mantlid.
Otseseks piiskopi ametitunnuseks on piiskopisau. See viitab piiskopi kui kiriku ülemkarjase ja koguduste hingekarjaste karjase ülesandele. Sellepärast on meil saua sageli kutsutudki karjasekepiks või piiskopikepiks. Piiskopisaua kasutab peapiiskop vaid oma piiskopkonnas. Teise piiskopkonda minnes saua kaasa ei võeta. Erandiks on olnud vaid uue piiskopi pühitsemine, kui pühitsemist toimetav teise kiriku peapiiskop on olnud oma piiskopisauaga.
Teine piiskopi tähtis ametitunnus on mitra. Piiskop paneb mitra jumalateenistusel pähe piiskoplike ülesannete täitmisel, eelkõige pühitsemise ja õnnistamise ajal. Peakate koosneb kahest kilbikujulisest osast, mis on omavahel külgedel ühendatud. Tagant langevad alla kaks linti. Oma kujult meenutab mitra tuleleeki.
Piiblis kirjeldatakse Püha Vaimu laskumist nelipühal apostlite peale hargnevate tulekeeltena (Ap 2:3–4). Mitra on märk, et piiskopid on Püha Vaimu tööriistad, kes on traditsiooni mööda apostlite ametit ja tööd vaimutulena edasi andnud.
Peeter Paenurm

Piiskop on oma piiskopkonna ja koguduste ülevaataja, ta kannab vastutust, et Jumala sõna kuulutataks puhtalt ja selgelt, et pühi sakramente pühitsetaks õigesti ja armuvahendeid jagataks Jumala tahte kohaselt.
Piiskop peab oma ametis elama kui Kristuse sulane ja hoidma Jumala karja. Kõiges, mida ta teeb, toetab ta Jumala rahvast tema kutsumises. Tähelepanu ja tarkusega peab ta taotlema ühtsust Kristuses Kiriku ülesehitamiseks ja vaimu uuendamiseks, et Jumala armastus saaks maailmas nähtavaks.
(EELK Liturgilise Komisjoni materjalidest, piiskopiordinatsioon)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)