Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik 3. osa

02.12.2020 | | Rubriik: Arvamus, Järjejutt

III osa 

Piiskopkonnad – kiriku identi­tee­di tugevdajad

EELK on tänini Eesti vaba rahva kirik.

Võime mõelda, et aastakümnete jooksul on kirikuelus palju muutunud ning tegemist ei ole enam EELK puhul Eesti vaba rahvakirikuga selles mõttes, et kogu rahvas kuuluks luteri kirikusse. Selle kurvavõitu faktiga võivad ilmselt kõik leppida. Siiski, Eestis ei tegutse ühtegi teist kirikut ega konfessiooni, kelle suhtes valitseks endiselt ootus teenida kogu rahvast – kõiki inimesi kõikide EELK koguduste kihelkondade territooriumitel. Kogu rahvast teeniva kirikuna on EELK endiselt Eesti vaba rahva kirik, kes vajab ka ise juhatamist, järele- ja ülevaatamist, nagu me piiskopi­ametit ajaloolise episkope’na tunneme.

Piirkond tekitab semantilist segadust. 

Piirkond, nagu me praegu nimetame ala, mida piiskop vaimulikult juhib, on sekulaarne, bürokraatlik ja profaanne termin. Ilma täpsustuseta tähistab piirkond peamiselt geograafilist territooriumit või selle osa. See võib olla ka lihtsalt üks ala pargis, linnas või heinamaal. Piirkonna mõistel puudub sisuline tähendus, nagu me seda tajume näiteks praostkonna, maakonna, kihelkonna, valla või piiskopkonna juures. Nendel mõistetel on tähendus, mille annab neile juba mõiste ise. 

Piirkonna mõiste sisustamiseks tuleb alati lisada täpsustus, mis ei lase meil arvata, et tegemist ei ole näiteks arktilise kliimaga maailmajaoga, koroonaviiruse levikupiirkonnaga või loodusliku alaga, kus on levinud aas-käoking. 

Ka oikumeeniliselt on piirkond segadust tekitav. See ei ole väga levinud teistes luterlikes või evangeelsetes kirikutes, sealhulgas ka meie naaberkirikutes (Soomes, Lätis, Saksamaal, Venemaal). Piiskopkonnad koos piiskoppidega, mitte piirkonnad, on Eestis mõlemal õigeusu kirikul. 

Rahvusvahelisel ja oikumeenilisel maastikul räägitakse diotseesidest ehk piiskopkondadest, peaaegu mitte kunagi piirkondadest. Seda eriti võõrkeeltes suheldes, mida tuleb rahvusvahelistes ja oikumeenilistes suhetes EELK esindajatel sageli ette. Inglise keeles on meie piiskoppide piirkonnad juba ammu piiskopkonnad, sest piirkondade tähenduse sisuline selgitamine tekitab alati asjatuid ja tülikaid küsimusi.

Piiskopid ja piiskopkonnad kui seni teadvustamata osa Eesti kiriklikus identiteedis.

Piirkonna mõiste ei ole Eestimaa kirikuelu kontekstis ka ajalooliselt kinnistunud ega põhjendatud. Eesti- ja Liivimaal on ajalooline kogemus piiskopkondadest, konsistoriaalkondadest ja vikaarkondadest. Eesti- ja Liivimaa 850-aastase kristliku ajaloo kestel ei ole EELK tänast territooriumit jagatud mitme piiskopi, piiskopliku vikaari (või superintendendi) vahel ainult lühikestel ajavahemikel 1917–1935 ja 1944–2015. 

Samal ajal on Eesti vabas rahvakirikus, mis ühest tüvest sirutuvana on tegutsenud kahes haljendavas harus eksiilis ja kodumaal, olnud piiskopi kõrval vikaarpiiskop või peapiiskopi kõrval piiskop juba alates 1943. aastast kuni tänaseni. Varsti peaaegu juba 80 aastat!

Piiskopkonnad korrastavad EELK (juhtimis)struktuuri.

Praegu kehtiv piiskoppide ja piirkondade arv rajaneb juhuslikkusel ega ole kusagil fikseeritud, sest sõltub peapiiskopi ja kirikukogu meelsusest. Peapiiskopi vahetumine või kirikukogu koosseisu muutumine (iga nelja aasta tagant) loob eeldused igakordseks uueks olukorraks ja tekitab kirikusse pideva ebastabiilsuse. Kirikut selliselt juhtida on keeruline ja sellel puudub mõistlik põhjendus. 

Valitsev õiguslik olukord loob ühest küljest peapiiskopile teoreetilise võimaluse nimetada piiramatu arvu piiskopikandidaate ja kui kõik peaks saama kirikukogu toetuse, neile konsistooriumi otsusega välja jagada piirkonnad või tööalad. Samal ajal võimaldab praegune olukord kirikukogul sundida vastuolude korral peapiiskoppi tegema kogu tööd üksi olukorras, kus kirikukogu lihtsalt jätab peapiiskopi esitatud piiskopikandidaadi või -kandidaadid valimata. 

Piiskopkondade loomine toimuks praostkondade ja koguduste analoogia alusel.

EELK on kehtiva korra järgi territoriaalselt jaotunud koguduste kaupa kihelkondadeks ja praostkondadeks, mida on kindlaksmääratud arv ja mille juhid tuleb kogudustel/sinoditel valida nende seast, keda esitatakse. Seesama kord toetaks ka piiskopkondade arvu ja suuruse kindlaksmääramist kirikukogu poolt ja alles seejärel piiskoppide valimist nende juhtideks. Kui määrame piiskopkondade arvu ja suuruse kindlaks ja valime neile piiskopid, korrastub kogu EELK struktuur ning teostub lõpuks juhtimismudel, millele on kogemuslikult pandud alus juba meie eelkäijate ja kiriku visionääride poolt kaheksa kümnendi eest!

EELK põhikirja ja EELK kirikuseadustiku muudatusettepanekud.

Kõrvalolevad tabelid sisaldavad 2019. aastal esitatud EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettepanekuid piirkondade ümbernimetamiseks piiskopkondadeks ja piiskoppide kogu loomiseks. Nendes kolmes tabelis on kogu EELK piiskopkondade reform oma alastuses ja salastuses.

(Lõpp.)

 

 

Urmas Viilma,

EELK peapiiskop


Artikli koostamisel on allikana kasutatud EELK konsistooriumi arhiivimaterjale, sh EELK konsistooriumi ning EELK kirikukogu protokolle ja kirjavahetust. 

PIISKOP

Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline abipiiskopi tähenduses ja juhtides piiskopkonda, diasporaa piirkonda või kiriku tööala.

Piiskopikandidaadi esitab peapiiskop ja piiskopi valib kirikukogu.

Piiskopi õigused ja kohustused määrab kindlaks konsistoorium peapiiskopi ettepanekul. 

Praosti ülesannetest osa läheb üle piiskopkonna piiskopile.

Piiskopkonna piiskopi kohustus on valvata oma piiskopkonna vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle ning olla neile hingekarjaseks. (Seni on hingekarjaseks olemine olnud praosti ülesanne.)

Piiskopil on õigus visiteerida peapiiskopi kava alusel praostkondi ja kogudusi. (Seni on koguduste visiteerimine olnud praosti ülesanne, edaspidi teeks praost seda ainult piiskopi ülesandel.)

Piiskopil on õigus rakendada kirikukari kirikuseadustikus ettenähtud juhtudel. (Seni on kirikukari rakendamine olnud praosti ülesanne.) 

Piiskop on ameti poolest piiskopkonna katedraalkiriku nõukogu liige ja võib osaleda hääleõigusega katedraali koguduse juhatuse koosolekul.

PIISKOPKOND

Piiskopkonna moodustab kirikukogu, määrates kindlaks piiskopkonna nime, piiskopi katedraalkiriku ja piiskopkonda kuuluvad praostkonnad. 

Piiskopkonda juhib piiskop.

Piiskopkonna piiskop võib moodustada nõuandva organina piiskopkonna nõukogu, millesse kuuluvad praostid, katedraalkiriku koguduseõpetaja ning vähemalt üks piiskopi nimetatud ilmikliige. 

Piiskopi, piiskopkonna ja piiskopkonna nõukogu ametkondliku teenindamise korraldab konsistooriumi kantselei (Tallinnas).

PIISKOPPIDE KOGU 

Senine piiskoplik nõukogu jätkab tegevust ja annab osa ülesannetest üle piiskoppide kogule.

Piiskoppide kogu liikmed on peapiiskop ja piiskopid.

Piiskoppide kogu langetab otsuse, kui selle poolt on kõik kogu liikmed.

Piiskoppide kogu pädevuses on soovituste andmine konsistooriumile ja teistele kiriku organitele kirikuelu paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks, vaimuliku ameti pidamist puudutavate üksikküsimuste lahendamine ning usu ja kõlbluse alal tekkivate üksikute vaidlusküsimuste lahendamine. (Viimane oli enne piiskopliku nõukogu pädevuses.)

Piiskoppide kogu annab oma nõusoleku piiskopliku nõukogu poolt õpetusse ja liturgiasse puutuvate otsuste vastuvõtmiseks.

Piiskoppide kogu nõusolekul võib preestriks või diakoniks ordineerida isiku, kes ei vasta kirikuseadustikus vaimulikukandidaadile esitatavatele üldistele nõuetele, haridusnõuetele või vanuselistele sätetele (KS § 56, § 57 ja § 58).

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)