Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik 2. osa

25.11.2020 | | Rubriik: Arvamus, Järjejutt

II osa

Piiskopid – otstarbe­kohasuse, mitte põhimõtte küsimus

Piiskopid kiriku vaimulike juhtidena.

Peapiiskopil ja piiskopil tuleb olla vaimulikele hingekarjaseks ja ülevaatajaks. Pastoraalne juhatamine ja hingehoid, samuti valvamine vaimulike kõlbelise elu üle on piiskoppide ülesanne. 

EELK vaimulikkond on 2020. aastal ajaloo suurim (umbes 230 vaimulikku), nagu seda on ka koguduste arv (169). Samal ajal on EELK annetajaliikmete arv olnud pidevas kahanemises. Kes aga pisut süveneb, mõistab, et peapiiskopi, piiskoppide ega ka praostide töökoormust ei mõjuta koguduseliikmete arvu vähenemine, sest nemad on hingekarjaseks vaimulikele, mitte liikmetele. Koguduseliikmete vähenemine ei muuda aga ka kogudusevaimulike koormust oluliselt väiksemaks, juhul kui endiselt püütakse kogukonna vaimulikena teenida mitte vähenevat annetajate karja, vaid kogu kihelkonna elanikkonda. 

Hoolimata sellest, kui väikesed või suured on kogudused liikmearvult, on peapiiskop ja piiskopid oodatud peaaegu kõikide koguduste aasta- ja tähtpäevadele, pühitsemis- ja õnnistamistalitustele, sinoditele, teistele praostkondlikele või maakondlikele, samuti üldkiriklikele ning allasutuste ja töövaldkondade üritustele, konverentsidele, ettevõtmistele. 

Kõige sellega käib kaasas jutluste, kõnede, ettekannete, sõnavõttude, palvuste ja jumalateenistuste ettevalmistamine ja pidamine. Kogu selle koormusega on võimalik toime tulla vaid siis, kui seda saab jagada mitme piiskopi vahel ning ammutada jõudu ja uut tuge palvest, puhkusest ning Jumala kinnitavast ja kosutavast sõnast.

Piiskopid administratiivsete ja strateegiliste juhtidena. 

Peapiiskop juhib ja juhatab vastavalt kirikuseadustele konsistooriumi ning kirikukogu tööd. See ei seisne ainult koosolekute juhatamises, vaid eeldab materjalide, küsimuste läbitöötamist ning sisulist ettevalmistamist, mille tarvis on vaja aega ja erksat meelt. 

Kehtiv põhikiri ja kirikuseadustik näevad ette ka peapiiskopi või piiskopi suunavat või järelevaatavat rolli praostkondade ja koguduste juhtimisel (nt praostide või koguduseõpetajate valimise protsessis, diakonite ja abiõpetajate ametikohtade loomise protsessis). Ka tekkivate probleemide ja tülide lahendamisel või kirikukari rakendamisel oodatakse ja eeldatakse peapiiskopi või piiskopi seisukohata, abi või sekkumist.

Arvukad koosolekud ja nõupidamised, kus arutatakse ja otsustatakse EELK valdkondlikke ja strateegilisi küsimusi, milles peapiiskop ja/või valdkonna piiskop peavad osalema, kuuluvad samuti kirikujuhtide igapäevatöö juurde.

Piiskopid kiriku oikumeeniliste suhete ja diasporaatöö võtmeisikutena.

EELK on väike kirik suurte ja ülemaailmsete suhetega. Meid iseloomustab rahvusvaheline ja oikumeeniline avatus, mistõttu on oikumeenilised ja rahvusvahelised suhted EELK ajaloo aktiivseimad. EELK kuulub mitmesse rahvusvahelisse oikumeenilisse organisatsiooni ning osaleb nende töös. Lisaks on meie kirikul arvukad partnerlussuhted kirikutega Euroopas ja Ameerikas. Kirikutes, kus on ametis üks või rohkem piiskoppe, ei ole teised ametiisikud ja esindajad need, keda saaks regulaarselt lähetada naaberkirikutesse piiskoppide ametisse seadmistele ja pühitsemistele või kahe- või mitmepoolsetele läbirääkimistele, kus eeldatakse pariteetset esindatust ja esindust otsustajate tasandil.

Eestiski on aktiivne oikumeeniline koostöö kõigi kirikutega, mis kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse (EKN). EELK nähtav ja pariteetne roll teiste EKNi kuuluvate piiskopliku juhtimisega kirikute seas Eestis säilib ainult koos mitme piiskopiga, kellega peapiiskop saab vastutust ja ülesandeid jagada. EKNi all tegutsevad ka oikumeenilised kaplanaadid, mis eeldab koostööd peakaplanite ja kaplaniteenistustega enamasti piiskoplikul tasandil.

Kõigele eelnevale lisandub lai eestikeelne diasporaa Austraaliast Kanadani, Ameerikast Siberini, lisaks igasse Euroopa ilmakaarde. Peapiiskopi ja piiskoppide ülesanne on kirikut juhtida ja nähtavaks teha seal, kus teistel on seda raske või võimatu samal kombel teha. 

Piiskoppide roll suhetes ja koostöös riigiga. 

Peapiiskopil ja piiskoppidel on oluliselt lihtsam kirikut tervikuna autoriteetsel viisil koostööpartnerina nähtavaks ja mõjusaks teha kui paljudel teistel kiriku esindajatel. Läbirääkimistel poliitilisel tasandil, riigikogu ja riigikantselei tasandil, ministeeriumide, erakondade, linnade ja teiste suurte maaomavalitsuste tasandil on kirikul võimalik oma seisukohtade eest seista, huve kaitsta ja kokkuleppeid sõlmida paraku just piiskoppide tasandil. See eeldab ka head piirkondlikku tunnetust ja kogemusi, mida saavad piiskopid oma piiskopkondades rakendada.

Vähem oluline ei ole ka kiriku protokolliline esindamine riiklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel, esindusüritustel, saatkondade vastuvõttudel, kultuuri- ja rahvaüritustel.

Piiskoppide õlgadel on suur osa kiriku avalikest suhetest ning koostööst kolmanda sektori ja ettevõtjatega.   

Kiriku partnerlussuhted ja nähtavaks tegemine ühiskonnas laiemalt, samuti kolmandas sektoris ja kodanikuühiskonnas oma koha leidmine ja kaitsmine eeldab koostööd ja panustamist paljudes ühiskonnatöö valdkondades just üldkiriklikul tasandil. Selle eest saavad hea seista parimal viisil just piiskopid.

Kiriku esindamine, sh koguduste eest ja toetuseks suhtlemine suurettevõtjatega lasub sageli samuti piiskoppide õlgadel. Peapiiskop nagu ka piiskopid ja praostid on EELK esindajana osalenud arvukatel läbirääkimistel, olnud kaasatud erinevatesse töörühmadesse või sihtasutuste töösse selleks, et mõni kogudus saaks restaureeritud oma ajaloolise kiriku või mõni teine saaks endale uue pühakoja. 

Kogu kiriku üleüldist käekäiku (ka koguduste tasandil) mõjutab EELK avalik kuvand, tuntus, tõsiseltvõetavus, nagu ka avatus suhtlemisel. See puudutab ka meediaga suhtlemist igal kiriku tasandil, sealhulgas üldkiriku tasandil peapiiskopi või piiskoppide isikus. Iga avalik esinemine nõuab eeltööd, teadmisi ja aega enda erinevate teemadega kurssi viimisel. 

(Järgneb.)

 

 

 

 

Urmas Viilma,

EELK peapiiskop

3. veebruaril 1943 selgitas piiskop Johan Kõpp seletuskirjas kirikukogule vikaarpiiskopi ametikoha loomise vajadust:

Piiskopi amet on praeguse kehtiva korra ja tegeliku elu nõuete põhjal ülesannete ja tööga ülekoormatud. Üheltpoolt on Piiskopi kohuseks Kiriku üldine juhtimine, mis eeldab võimalust põhimõttelikult läbi töötada kõike niihästi põhjapaneva tähtsusega kui ka tegelikust elust üles­kerkivaid küsimusi, kooskõlastada neid Kiriku praeguste ja tulevaste nõuetega ja ülesannetega, selgitada ja põhjendada kaugematest vaatekohtadest Kiriku tegevuse suuna ja meetode ning olla vaimliseks juhiks kirikuõpetajaile, jälgida kirikuõpetajate ettevalmistamist. Teiselt poolt peab Konsistooriumi liikmena süvenema kõigisse jooksvaisse üksikasjadesse. /…/ Konsistooriumi assessorid, kes ainult oma otsese töö kõrval võtavad osa Konsistooriumi tööst, osa isegi Tallinnast eemal elades, ei saa seda teha mitte. Nii kuulub suur osa Piiskopi ajast otseses mõttes kantseleitöös. Kolmandaks tuleb Piiskopil võimalikult rohkesti külastada kogudusi – visitatsioonide, introduktsioonide ja mitmesuguste kohalikkude tähtpäevade ja sündmuste puhul. Need kaks viimast Piiskopi tegevusala – Konsistooriumi jooksev töö ja koguduste külastused – nõuavad nii palju aega ja jõudu, et Kiriku üldjuhtimine nagu kõrvaliseks asjaks jääb. 

(Seletuskiri EELK Kirikukogule, EELK Põhimääruste muutmise ettepanekute juurde. 3. veebruar 1943)

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)