Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Piiskopid: EELK seisukohad usu ja moraali küsimustes ei ole muutunud

20.10.2021 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond


EELK esimesele piiskopile Jakob Kukele pühendatud mälestusteenistusel Tallinna Kaarli kirikus 6. juunil on kõrvuti piiskop Joel Luhamets (vasakult), peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Tiit Salumäe. Erik Peinar  

Kuna avalikkus on viimastel nädalatel arutlenud piiskop Tiit Salumäe osalemise üle ühel ordinatsiooniteenistusel Londonis, palus Eesti Kirik vestlusringi peapiiskop Urmas Viilma ning piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa, et saada selgust problemaatiliseks osutunud visiidi tagamaadest.

Paju kõneainet on avalikkusele andnud Londonis toimunud teenistus, kus Suurbritannia luterliku kiriku vaimulikuks ordineeriti eesti ajakirjanik ja EELK liige Meelis Süld, kes on geikristlaste kogu kaudu olnud seksuaalvähemuste eestkõneleja. Ordineeritava sõprade seas võttis teenistusest osa piiskop Tiit Salumäe. Kas peapiiskop ja kirikuvalitsus tervikuna olid kursis piiskopi visiidi sisuga?

Urmas Viilma (UV): Loomulikult teadsin mina ja tõenäoliselt teisedki kirikuvalitsuse liikmed, et meile läbi Vikerraadio „Kirikuelu“ saadete tuttav Meelis Süld ordineeritakse Inglismaal. Selle kohta tuli ka ametlik teade 

Suurbritannia luterlikult kirikult konsistooriumile ja mulle. Kuna tuli teade, aga mitte kutset, ei olnud mingit alust seda konsistooriumi päevakorda lülitada. Meil polnud teemat, mida arutada. 

Tiit Salumäe helistas mulle, et oli saanud Meelis Süllalt isiklikult kutse. Sõbrana, nagu ta väljendub. Ütlesin, et mina ei ole kedagi volitanud osalema EELK nimel nimetatud jumalateenistusel. Vastavat luba ei oleks ma saanud ka anda, seda oleks tulnud arutada konsistooriumi koosolekul. 

Et tegemist oli preestri ordinatsiooniga, siis oli selline teade ka erandlik, sest tavaliselt saame kutseid piiskopi ordinatsioonile. Neid arutame konsistooriumi istungil, kui ordineerimine on seotud mingite probleemidega või õpetuslik-moraalsete küsimustega. Kui probleeme ei ole, lepime piiskoppidega omavahel kokku, kes läheb, või palun kedagi minna EELKd esindama. 

Antud juhul ei olnud ma kedagi palunud Inglismaale minna. Kõike, mis seal toimus, oskab piiskop Salumäe ise selgitada. Mina väljendasin üheselt sõnumit, et piiskop ei osaleks ordinatsioonil ega ka protsessioonil vaimuliku ametiriietuses. Soovitasin tal istuda külalisena rahva seas. Loomulikult ei saa keelata kanda piiskopisärki ja risti rinna peal, nagu me seda teeme. 

Samas me ei tohi kunagi unustada, et oleme alati kiriku esindajad ning meid nähakse piiskoppidena alati EELK esindajana, millega peame arvestama. 

Täpsustaksin üle, et kas piiskop oma ameti poolest on alati EELKd esindavas rollis või on lubatav, et ta mõnest kiriklikust sündmusest võtab osa eraviisiliselt?

UV: Kui vaimulik soovib toonitada eraviisilist osalemist, siis sellisel juhul peab eristamine olema ka nähtav. Kõigile on see kõige paremini selge siis, kui vaimulik kannab näiteks tsiviilriietust.

Tuleb aga ka sel puhul meeles pidada, et keegi ei saa meilt ajutiselt, ühe ürituse välteks ordinatsiooni ära võtta. On vana tõde, et külavaimulik on 24 tundi vaimulik. Piiskopiga on sama lugu. Kõige lihtsam on sel juhul üritusest mitte osa võtta. 

Piiskop Tiit Salumäe, kui suureks üllatuseks oli, et Teie osavõtmine Londonis toimunud jumalateenistusest kodumaal nii laialdast kõlapinda pälvis? 

Tiit Salumäe (TS): Sellist reageeringut ma tõesti ei oodanud, sest minu sellest Londoni koguduse jumalateenistusest osavõtmine ei olnud selliselt üldse mõeldud. Seda olen ka oma kirjas peapiiskopile 13. septembril juba selgitanud. 

Tegemist oli ühe preestri ordinatsiooniga, mida korraldas Suurbritannia luterlik kirik, piiskop Tor Berger Jørgensen ja tema assistendid. 

Mina kindlasti ei osalenud ordineerimise protsessis. Kui seda nii tõlgendati, on mul selle üle väga kahju. Olnut ei saa olematuks teha ja minu osaks jääb selle segaduse pärast vabandust paluda. 

See jumalateenistus oli üks sündmus piiskop Tiit Salumäe mitmepäevasel visiidil Inglismaale, mis hõlmas mitmeid kohtumisi. Kes seda visiiti rahastas?

UV: Seda visiiti ei rahastanud EELK konsistoorium.

TS: See oli minu visiit ühte EELK diasporaapiirkonda ja osa minu tööst ülemaailmse eestluse koostöökogus. Kohtusin suursaadik Viljar Lubiga, et rääkida ülemaailmse eestluse tööst ja Inglismaa võimalustest pärast Euroopa Liidust väljaastumist. Veel olid kohtumised meie sõpruskogudusega (Haapsalu koguduse sõpruskogudusega – toim.) ning nõupidamine piiskop Tor Berger Jørgenseni ja Suurbritannia Luterliku Nõukogu esindajatega. Pilt oli seega hoopis laiem. Visiidi käik oli kooskõlastatud ka misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaruga, lennupileti ja majutuse kuluks kasutasin selleks määratud vahendeid. 

Seega kandis visiit temale pandud lootusi ja Te saite tegeleda üleilmse eestluse teemaga?

TS: Sain suursaadik Viljar Lubilt väga selged vastused, et sealne soov on eestlust koos hoida ka pärast seda, kui olud on muutunud. Eestluse hoidmine ülemaailmselt on asi, millega meil tuleb kirikuna jätkuvalt tegeleda.

Piiskop Joel Luhamets, palun selgitage, miks tekitas piiskop Tiit Salumäe poolt Suurbritannia luteri kiriku jumalateenistusest osavõtt vastakaid arvmusi ja miks näeb rida EELK liikmeid seda negatiivses foonis?

Joel Luhamets (JL): Küsimus tekkis sellest, et kui meie kiriku piiskop osaleb teises kirikus isiku ordineerimisel, keda meie kirik ei ordineeri, siis on see viide võimalusele, et me ei ordineeri Eestis, aga tunnustame võimalust, et ordineerimine võib toimuda kuskil mujal. Mulje jäi, et me põhimõtteliselt ikka ordineerime sellist isikut. Ordineerimise päeval asus piiskop Tiit kohe sotsiaalmeedias jagama fotosid sündmusest ja sellega ta näitas rõhutatult oma osalemist. Seal ei olnud kuskile lisatud seisukohavõttu või selgitust, vaid need olid olukorda toetavad ja positiivses valguses esile toovad. Siiani puudub selgitus, miks hakati seda sündmust laialdaselt propageerima. 

Piiskop Tiit Salumäe, mida öelda neile, kes Teie osalemist ordinatsiooniteenistusel Londonis ei mõista või lausa taunivad?

TS: Mul on väga kahju, et see niimoodi on läinud. Nagu ma olen ka oma varasemas Eesti Kiriku artiklis, kus seda teemat kajastasin, patutunnistusele viidanud, siis ütlen ka nüüd: mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa (ladina keeles „minu süü, minu süü, minu ülisuur süü“ on kristluses pattude avalik ülestunnistamine – toim.). 

Oma eksimust kahetsen igal juhul ja arvan, et ega siin midagi palju juurde öelda ei ole. Kui vaid seda, et mina teadsin, et ei osale ordinatsioonis käte pealepanijana. See oli mõeldud ühispalvena, millest kõik jumalateenistusel osalenud vaimulikud osa võtavad. Palveasend on palveasend, aga ordinatsioon iseseisva mõistena on kiriku õiguslik talitus. Neid ei saa segi ajada. 

Kirjalikus pöördumises (anti üle esmaspäeval, 11. oktoobril – toim.) peapiiskopi ja piiskoppide poole, millega on ühinenud 191 EELK liiget, sh 55 vaimulikku, väljendatakse soovi, et piiskopid seisaksid Jumala Sõnale toetudes kiriku õpetuse ja praktika kaitsel. Kuidas reflekteerite seda endale adresseeritud pöördumist? 

UV: Inimeste muret tuleb võtta tõsiselt. Neil on olnud selleks ka põhjust. Mismoodi sellele vastata, seda peamegi hakkama piiskoppidega kolmekesi arutama. Kas pöördumine üldse vajab vastust, see on ka küsimus. Ma näen seda pöördumist pigem meeldetuletusena. Mina ütlen enda nimel, et olen selle kätte saanud ja läbi lugenud. Kui avame sisulise arutelu, peame enne kokku leppima, kuidas seda teeme. Selleks on konsistoorium palunud, et EELK hariduskomisjon töötaks välja ettepanekud, kuidas sellist arutelu kirikus läbi viia nõnda, et see on konstruktiivne, osapooli austav ja kiriku ühtsust taotlev. 

Loodan, et piiskop Tiit Salumäe selge vabandus rahuldab neid, kes on mures. Leian, et sellele pahandusele tuleb joon alla tõmmata. Kinnitan ka, et midagi ei ole meie kirikus muutunud ei õpetuses ega praktikas. Ükski piiskop ei ole astunud tahtlikult ühtegi sammu, mis võiks seada kahtluse alla meie kiriku senised seisuskohad.

JL: Kuna pöördumine ilmus Eesti Kirikus (29. septembri numbris – toim.), siis kirjutasin sellest lähtuvalt ka oma juhtkirja (6. oktoobri numbris – toim.) ja avasin seal oma seisukohad nimetatud pöördumise osas. Selguse mõttes kordaksin seal väljaöeldut: „Abielu ja seksuaalsuhete osas on Piibel väga ühemõtteline. Abielust räägitakse ainult mehe ja naise vahelise suhte puhul. Seksuaalsuhete osas ei näe Paulus ka mingit „vaba suhte“ võimalust. Kui mees tahab elada naisega koos, nii et neil on seksuaalsuhted, siis tuleb abielluda. Kuna Piibli seisukohalt on lubamatu mistahes seksuaalakt väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kes teisiti õpetab, teistsugust käitumist heaks kiidab või sellest rõõmu tunneb, on astunud valeõpetuse rajale.“

Osa koguduseliikmeid, ka vaimulikke, andsid pöördumisega teada, et piiskopid peavad seisma puhta õpetuse eest. See on väga oluline olukorras, kui tekib kahtlusi õpetuse selguses.

TS: Tänu, et inimesed tunnevad muret meie kiriku elu ja õpetuse pärast. Et need inimesed näevad ka piiskopi ametis vastutust ja ülesannet kirikus õigete asjade eest seista, see on selgelt väga tunnustatav. Pöördumises on öeldud selge sõnum – see on koostatud edasi, mitte tagasi minekuks.

Kuidas vastata toimetusse helistanud eakale koguduseliikmele, kes uuris murelikult, kas sarnaselt ühiskonnaga on nüüd ka meie kirikus lõhe? 

UV: Kirikus on erinevatel aegadel olnud erinevaid tõlgendusviise. Me oleme lihtsalt uues ajastus, kus erimeelsused võimenduvad ja saavad paremini nähtavaks seoses sotsiaalmeediaga, aga ka ilmaliku meediaga, mis neid rõhutatult eksponeerib.

TS: Ametist lahkunud presidendilt Kersti Kaljulaidilt küsiti, kas Eesti riik on katki. President vastas, et riik ei ole katki, aga erinevad poliitilised jõud on püüdnud seda katki teha. Mina näen suurt ühtsust meie kirikus ja seda ei suuda miski lõhkuda. Kirik on tervik, kui ka temas on erineva taustaga ja mõtetega inimesi. Seda oli ka toomkiriku lõikustänupüha tänuteenistusel näha, et kirik tunnustas vägagi erineva taustaga inimesi. Ka tunnustamiste üle otsustavas komisjonis ei ole kunagi lähtutud sellest, et kõikide vaated oleks täiuslikult õiged ja ühtsed. Sellele toimetusse helistajale võib soovitada lugeda rahulikult kõik artiklid kirikulehes läbi. 

Kas saate kinnitada EK lugejatele, et EELK on üks, kui ka tema sees on mõnes küsimuses erinevat meelt ja et meie peapiiskop ja piiskopid, kellelt kirikuliikmed ootavad puhta luterliku õpetuse ja praktika hoidmist, on koosmeeles?

UV: Ma ei näe, et me piiskoppidena teeksime midagi erinevat ja kui selline mulje millalgi mingil põhjusel jääb, siis vajab see selgitamist ja vajadusel vabandamist. Me keegi ei soovi kirikut lõhkuda. Kui on küsimused, siis me lahendame need. Siiani oleme sellega hakkama saanud, loodan, et jätkuvalt.

JL: Kui praegu on tõstatunud homoseksuaalsuse küsimus, siis võib rõhutada, et meie piiskopid ei ole väljendanud kusagil erinevaid seisukohti. Praegu me räägime konkreetsest probleemist ja kinnitame, et soovime seda probleemi lahendada.

TS: Mina kinnitan sama, et oleme kõik asjad koos läbi arutanud ja meil ei ole eriarvamusi. Ka küsimuses, millest täna jutt käib.

Milline on teie sõnum usupuhastuspüha künnisel EELK liikmetele?

UV: Kirik vajab alati reformeerimist, aga vaid selles suunas, et usk jääks püsima ja jääks puhtaks. Ecclesia semper reformanda est (kirik peab pidevalt uuenema – toim.) on seotud mõttekäiguga, et muudatused kirikus peavad meid viima puhta usu juurde ja hoidma meid Piibli küljes. See suhtumine ei ole ka 500 aasta jooksul pärast reformatsiooni muutunud.

JL: Kui Jeesus ütles Peetrusele, et sa ei mõtle, mis on Jumala, vaid inimese kohane, siis tuletab see meelde, et vahel mõned inimlikud asjad kipuvad jumalike üle domineerima. Sellest hoidumiseks peamegi oma arusaamu revideerima, usku puhastama ja Jumala Sõna autoriteedile oma seisukohtades toetuma. See on kiriku loomulik protsess pidevalt.

TS: See, mida Luther usupuhastusega taotles, oli Piibli juurde minek ja selles armuliku Jumala pale nägemine. Usu juurte ja olemuse juurde minemise vajadust on Luther tahtnud rõhutada ja mida ka meie oma kirikus rõhutame. Jõudu ja Jumala valgustust.

Liina Raudvassar

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)