Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Piiskopi amet on Jumala poolt seatud

30.04.2014 | , | Rubriik: Kirikuelu, Peapiiskopi valimised 2015

Küsimused peapiiskopikandidaatidele
1. Praegu teatakse teid kui kantslerit ja rektorit. Ometi olete alustanud maal ja tavalise koguduseõpetajana. Nii ei saa teile olla tundmatu mistahes tahk kirikuelus. Mida olete kaasa võtnud algusest, oma esimesest kogudusest?
2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?
3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne.
Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest ja maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?
4. Kes on peapiiskop?
5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

Ove_Sander_03Ove Sander
EELK Usuteaduse Instituudi rektor alates 2012.
Sündinud 4. mail 1970 Tartus.
Ristitud 1970, konfirmeeritud 1988.
Ordineeritud 16. jaanuaril 1991.
Teeninud Vastseliina kogudust, Nõmme Rahu koguduses alates 1999.
Kirikuvalitsuse liige aastail 2005–2012.

1. Igal kogudusel on oma ainulaadne nägu ning elame kiirete muudatuste ajas, mis puudutavad sügavalt ka kirikuelu. Seega ei saa öelda, et kõik oleks mulle kirikus teada ja tuntud. Õpin pea iga päev midagi uut.
Vastseliinast, oma esimesest kogudusest, olen kaasa võtnud arusaama, et vaid üheskoos – nii koguduse kui kogukonna liikmetega – on võimalik kirikut edasi viia. Teadmise, et koguduse traditsioonidesse ja liikmetesse tuleb suhtuda austuse ja täie tõsidusega. Ka kogemuse, et tulemuslikuks tööks on vaja eelkõige Jumala õnnistust, pere toetust ning koguduseliikmete eestpalvet.

2. Praegune EELK ei ole väga ühtne, kuid põhjused pole ainult kirikusisesed. Ka ühiskondlik korraldus ja mõtteparadigmad nii lokaalses kui globaalses mõttes ei soodusta kiriku ühtsust. Pean silmas relativismi, autoriteetide taandumist ja süsteemide kriitikat, mõtteviisi, et kõik on lubatud, individualismi jms. Kummalisel kombel on kiriku ühtsus vabaduse tingimustes alati kahanenud, mis seletab tõsiasja, et nõukogudeaegne EELK oligi paratamatult ühtsem.
Seda kõike ei pea aga tingimata negatiivsena nägema, kuna luterlus võimaldab õnneks mõelda nn sisemise ja välise ühtsuse kriteeriumides. See tähendab, et vaatamata meie erisustele ja erinevustele on kõik nii kaua hästi, kui meil on ühtsus ja üksolemine Kristuses ja usus. Just sellisel viisil käsitleb kiriku ühtsust Augsburgi usutunnistus. Ma ei alahinda kuidagi põhimõtet lex orandi, lex credendi, kuid luterlikus käsitluses on alati kesksena nähtud ühtset arusaama Kristusest ja sellest, mis ta meile on toonud, nimelt pattude andeksandmise ja igavese elu.

3. Kindlasti peaks toetama nõrgemaid ja neid kogudusi, kel on vähem võimalusi, sest koguduste olukord on tõesti väga erinev. Praegune reaalsus on see, et meie keskkassa on alarahastatud ning vajame väga selgeid kirikupoliitilisi otsuseid üldkiriklike piiratud ressursside suunamise kohta. Samas on ka koguduste omavahelisel solidaarsusel veel palju kasvuruumi.
Samas ma ei pea õigustatuks olukorda, kus koguduse vastutuse palkade või üldise majanduskorralduse eest võtaks täielikult üle konsistoorium. Tuleb austada koguduste iseseisvust majandusotsustustes ning julgustada neid. Näen ohtu liigses tsentraliseerimises ning koguduste vastutuse ja õiguste piiramises.

4. Mis puutub piiskopi või ka peapiiskopi ameti mõistmisesse, siis sellest on piisava selgusega kirjutatud nii Piiblis kui luterlikes usutunnistuskirjades. Siia liituvad veel kiriku ajalooline kogemus ja kitsamalt meie kirikuõiguses sätestatu. Piiskopi amet on Jumala poolt seatud ja sisuga täidetud ning meie osa on seda tunnustada.
Peapiiskop võiks olla eelkõige hingehoidja ja eestpalvetaja oma vaimulikele, töötegijatele ja kirikule tervikuna. Ta peaks suutma inspireerida ja julgustada kirikutöö tegijaid meile antud suurima ülesande täitmisel, milleks on inimeste juhtimine päästmisele ja tõe tunnetusele. Mulle endale meeldiks kirikujuht, kes pööraks oma esmase tähelepanu koguduste igapäevase teenimise vaimulikule toetamisele. Vähetähtis pole seegi, mida on rõhutanud varajase kiriku teoloogid, et piiskop on ka püha elu õpetaja. Ja seda kindlasti mitte ainult sõnadega, vaid eeskuju ja palvega.

5. Esmalt peaksime silmas pidama, et see on Issanda arm ja abi, kui suudame oma tööd hästi teha ning sellel on ka laiem ühiskondlik mõju. Olen veendunud, et sellist vaimulikku läbimurret kirikus, millel on ka ühiskondlikud viljastavad tagajärjed, suudame alles siis, kui võimalikult paljud EELK liikmed, mitte ainult piiskopid ja vaimulikud, saavad Kristuse tunnistajaks ja kuulutajaks oma igapäevaelus. Näen just meie koguduseliikmete suurt potentsiaali kiriku nähtavaks saamisel ning peapiiskopi rolli selle väljatoomisel.
Teoloogiliselt vaadatuna jääb muidugi küsimus, kas ja kuivõrd peaks kirik ühiskondlikes protsessides kaasas olema ja kaasa rääkima. Luterliku teoloogi ja vaimulikuna olen seisukohal, et see kuulub meie Jumalast saadud ülesande juurde. Loomulikult on kiriku põhiülesanne inimeste juhtimine tõe tunnetusele ja õndsusele, mitte niivõrd ühiskondlike olude muutmine, kuna Jumala riik ei ole siit maailmast. Kuivõrd see aga teostub konkreetses ajas ja kohas, siis kiriku sellisel õndsustegevusel on kindlasti oma maised tagajärjed. Pean oluliseks rõhutada, et kiriku ustava ja jumalatahtelise teenimisega kaasnebki ühiskonnas nähtavaks saamine. Viimaks – kus on Valgus, seal seda ka märgatakse.

Eeskujud
Lähemast ringist kindlasti oma vanaema, tema usk, lootus ja tarkus kogudusetöös. Eesti vaimulikest Evald Saag, Elmar Salumaa, Harald Tammur, Armand Leimann, Kuno Pajula, kui nimetada esimesi. Mind on alati paelunud teoloogilise sügavuse ning lihtsa ja rõõmsa usu saladuslik koostoime pühade inimeste juures.

Elu moto
Vaevalt, et suudan seda vaimulikult kõige olulisemat haaravana sõnastada. Ehk midagi sellist: «Vaid Jumalaga ja tema teenistuses on elul mõte.»
Omamoodi kokkuvõtteks üks Evald Sae mõttekäik, mida olen püüdnud järgida: «Kokku hoida, tingimusteta ja vaieldamatult, ühel meelel asju ajada – see peaks olema peamine … Teha oma tööd nii hästi, et saaksime sellega eeskujuks olla kõigile. Praegu on küsimus, kas olla või mitte olla, juhusele enam loota ei saa. Ainus võimalus on elada mitte kellegi arvel, vaid koos. Maailmas valitseb praegu hoopis teisesuunaline tendents: inimesed kuuluvad erinevatesse sõjavägedesse, isegi kirik on sajandite jooksul eri uskkondadeks jagunenud. Ajaloolase jaoks on sellisel jagunemisel oma seletus, kuid ajaloo pärast ei maksa tulevikku mängu panna. Me pole kristlased mitte selleks, et ajaloos kuulsust taotleda, vaid selleks, et suunduda tulevikku – nii erinevad kui me ka poleks. Meil peab olema ühine usk, ühine lootus ja ühine armastus.»

 

Urmas ViilmaUrmas Viilma
EELK kantsler alates 2008.
Sündinud 13. augustil 1973 Tallinnas.
Ristitud ja konfirmeeritud 1990.
Ordineeritud 2. mail 1993.
Teeninud Pärnu-Jakobi kogudust, Tallinna Toomkoguduses alates 2010.
Kirikuvalitsuse liige alates 2005.

1. Alustasin praktikandi ja diakonina Keila kogudusest, kust sain kaasa esimesed praktilised juhtnöörid tollaselt õpetajalt ja mentorilt Jaan Jaanilt. Oma esimese matuse viisin läbi 18aastasena. Samas vanuses alustasin kaasateenimist jumalateenistustel ja jutlustamist. Diakoniks sain 19aastasena. Kaks aastat Keilas valmistas mind ette suure maakoguduse teenimiseks Pärnumaal.
Pärnu-Jakobi koguduse vaimulik olin üle kümne aasta. Ilmselt teavad ja tunnevad paljud Eesti Kiriku praegused lugejad mind peamiselt konsistooriumi kantslerina, kuid olen ise pidanud kogu aeg olulisemaks tööd vaimulikuna nii maal kui ka nüüd Tallinna Toomkirikus.
Hoolimata oma noorusest olen jõudnud teenida maakoguduse vaimulikuna kauem kui ükski teine praegu sinoditel peapiiskopikandidaadiks esitatud ametivend. Olen suurepäraselt kursis, millist pingutust nõuab noorte leidmine leerikursusele või inimeste kaasamine koguduse juhatusse ja nõukogusse või kasvõi rahva talgutele kokkukutsumine.
Mõistan, mida tähendab vaimulikuna teenida piirkonnas, kus tõmbekeskus asub eemal ja inimesed kipuvad ära liikuma maalt linna. Tean ka hästi, millised probleemid kaasnevad ühe ajaloolise kirikuhoonega, koguduse kalmistuga, põllu- ja metsa majandamisega, laguneva kinnisvaraga.

2. Kiriku haralisus teeb mulle tõsist muret. Kurvaks muudab, et üksteisele vastandutakse vahel kõigest eelarvamuste pinnalt. Olulistes põhimõttelistes ja õpetuslikes küsimustes ei ole minu hinnangul siiski nii suuri lahknevusi, kui pealtnäha paistab.
EELK on seni märksa ühtsem kui praegu mõni teine meie lähinaabrite kirikutest. Naabrite kurbadest kogemustest tuleb õppida ja kirikut üha enam lõhkuvaid samme vältida. Usun, et peapiiskopil on siin võtmeroll.

3. Teenistuslepingu sõlminud vaimulike arv kasvab iga aastaga nagu ka keskkassast palgatoetust saavate vaimulike arv. Kasvatatud on ka keskkassa mahtu, mis loob eeldused toetuste suurendamiseks. Mis puudutab koguduste majandamisega seotud muid küsimusi, siis on need paljuski seotud varadega. Koguduste kasutuses olevad varad on üldises mõttes küll üldkiriku varad, kuid siiski 100% koguduste käes.
Siin on konsistooriumil nõuandev ja järelevaatav roll. Kogudustes, kus oma varadega on toimitud heaperemehelikult, on ka suuremad sissetulekud. Kus varad puuduvad ja sissetulekud sõltuvad ainult inimeste ja asutuste annetustest, on parem toimetulek seal, kus on aktiivsed ja elavad suhted liikmetega, kohaliku omavalituse, sõpruskoguduste ja kogukonnaga. Samas on ka kogudusi, kus objektiivselt hinnates teeb vaimulik koos väikese aktiiviga suurt tööd, kuid inimesi ei ole kirikusse kusagilt juurde tulemas, sest külad tühjenevad. See mõjutab ka koguduse toimetulekut.

4. Parima iseloomustuse ülevaataja ehk piiskopi rollist leiame 1Tm 3:1–7. Ka meie kõik ootame, et peapiiskop oleks meile hea vaimulik isa ja mentor, hingehoidja ja eestpalvetaja, nõuandja koguduste sisesuhetes ja majandusküsimustes, avalikkuses kiriku sõnumi ühiskonda viija ning selle tõlkija kaasaja inimese keelde, olulised on suhted sõsarkirikutega rahvusvahelisel ja oikumeenilisel tasandil.
Lisaks tahame, et ta oleks hea teoloog, kõrge moraaliga, laia silmaringiga ja sügava eeskujuks oleva isikliku usueluga. Ideaalne oleks, kui ta pole elus teinud ühtegi viga ega vale otsust. Tahame näha tema peret igal pühapäeval jumalateenistusel.
Kõigi nende ootuste kõrvale võimegi asetada kõik peapiiskopikandidaadid nende senise elu, kogemustepagasi ja teenistuskäiguga ning vaadata, kui suur on kattuvus kõigi nende ootustega. Fakt on see, et kirikuseadustik asetab meie ootustest sõltumata peapiiskopi enamasti üsna asisesse rolli tegelema küsimustega, mis näivad kirikukauged ja kuivalt administratiivsed.
Ilmselt on iga peapiiskop lõpuks oma kiriku nägu, millest omakorda peaks vastu paistma Kristuse pale.

5. Kiriku hääl kõlab tegelikult igal jumalateenistusel ja talitusel. Oluline on, et kiriku hääl kõlaks Kristuse häälena ja seda mitte ainult peapiiskopi suust, vaid iga vaimuliku, koguduse kaastöölise, juhatuse ja nõukogu liikme ning kiriku iga liikme suust, nende elus ja tegudes.
Kirik institutsioonina ei pea aga otsima tähelepanu iga hinna eest ega võitlema maailma heakskiidu nimel. Oluline oleks leida siiski kaasavalt positiivne toon. Kiriku hääl tema eestkõnelejate kaudu peab olema avalikkuses kuuldav kindlasti siis, kui tekivad väärtuskonfliktid, kui on vaja kõnelda nende nimel, kelle eest astus välja Jeesus. Seda ei ole vaja teha tähelepanu võitmiseks või otsimiseks, vaid evangeeliumi sõnumi edastamiseks.
Võimalusi selleks on tegelikult rohkem, kui seni oleme kirikuna kasutanud. Valmis peab aga olema selleks, et sekulaarne avalikkus ei kannata välja sõnumit ristist ega ka kuulutust Kristuse õpetusest. See ei peaks aga meid sugugi heidutama.

Eeskujud
Olen olnud iseõppija, sest läbi senise elu- ja teenistuskäigu on suurimaks puuduseks alati peetud minu noorust. See on sundinud rohkem pingutama, kohati ennast tõestama ja teiste vigadest enne õppima, kui oma vead käes on. Seal, kus olen pidanud ise otsustama, kuna teiste eeskuju pole olnud, olen teinud vahel ka valesid otsuseid ja vigu, mida olen hiljem kahetsenud. Eks oleme kõik patused ja Jumal mõistab õigust. Meil kõigil võiks olla rohkem usaldust ja usku üksteise suhtes ning jõudu Kristuse eeskujul andestada.

Elu moto
«Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!» (Ap 16:31)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)