Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piiskop Stålsett: kirik peab tegelema põhiküsimustega

17.09.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Norra kiriku emeriitpiiskop Gunnar Johan Stålsett, kes viibis kevadel Eestis, tunnistas nelipühal Eesti Kirikule antud intervjuus, et armastuskäsk on kõigile kirikutele proovikiviks.

Te ei ole Eestis esimest korda ning olete suuresti panustanud Norra ja Eesti kiriku suhete arendamisse. Milliste tunnetega võtate täna vastu EELK koostöömedali?
On suurepärane olla taas koos naisega Eestis. Saime nautida EELK külalislahkust ka aastatel 1985–1993, mil olin Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretärina Eesti luterliku kirikuga veel enam seotud. LML püüdis aidata liikmeskirikuid Nõukogude Liidus. Nende kirikute liidrid, keda väga austati, rääkisid kannatustest ja väljakutsetest. Samuti andsid nad tunnistust inimeste usust ja kiriku tunnistaja rollist keerulistes ühiskonnakorralduse tingimustes.
Mäletan hästi tollest ajast nii peapiiskop Edgar Harki, Kuno Pajulat kui ka Jaan Kiivitit. Võtan peapiiskop Andres Põderi antavat tänumedalit kui suurt au. On tähendusrikas, et medali üleandmine leiab aset just nelipühal.

Kuivõrd aktiivselt olete kirikuteemadega tegev pärast emerituuri siirdumist 2005. aastal?
Edendades usuvabadust ja inimõigusi olen kirikuga jätkuvalt seotud. Esindan organisatsiooni Religioonid Rahu Eest, mille peakorter asub New Yorgis ja esindused on 90 riigis. Tehes koostööd nn vanade religioonidega, ei arutle me dogmade üle, vaid juurdleme, kuidas erinevad religioonid saaksid seista inimõiguste, usuvabaduse ja lepituse eest. Meie vennad on tööl näiteks Sri Lankal, Kõrgõzstanis, Indoneesias, Ida-Timoris jne. Meie eesmärk pole näha erinevaid religioone kui probleemi, vaid just kui võimalust edendada inimõigusi.

Luterlik Maailmaliit, mis loodi suuresti soovist abistada sõjapõgenikke, jätkab samal kursil. Millised olid organisatsiooni põhiküsimused Teie peasekretäriks olemise ajal 1985–1993?
Teoloogiline baas oli kirikute osadus: kõigil kirikutel on võrdne osakaal, sõltumata sellest, kas ta on suur või väike, rikas või vaene; liidus on igal kirikul üks hääl ja kõik on võrdsed. See printsiip oli toona eriti tähtis, sest kolmanda maailma kirikutele Ladina-Ameerikas, Aafri­kas ja Aasias vaadati sageli kui vähem arenenutele, mistõttu neile ei rakendunud teiste kirikutega võrdsed õigused. Sama kehtis ka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud aladel tegutsevate kirikute kohta.
Minu seisukoht peasekretärina oli, et me istume kõik ühise laua taga, sõltumata sellest, millistes tingimustes keegi peab töötama. See tingis vajaduse luua ühtekuuluvustunne, et võrdsed olles saaks edendada õiglust ja solidaarsust. Minu ajal korraldasime maailmaliidu ümber nii, et Saksamaa, Põhjamaade ja Ameerika kirikute osatähtsus vähenes. See aitas suurendada üldist võrdsust. Töötasime ühiselt ka diakoonia edendamise nimel, aidates neid kirikuid, kus oli palju põgenikke, vaeseid ja rõhutuid.

Raudse eesriide langemisega sai tähtsaks kiriku osa ühiskonnas. Tänapäeval tajume ajuti, et kiriku roll on teisejärguline. Mis aitaks kirikut jõulisemalt pildile?
Ma arvan, et kirikul on oma osa, seismaks vastu erinevatele ideoloogiatele. Mõju suurendamiseks tuleb tegelda põhiküsimustega. Tänapäeva väljakutseks on sekulariseerumine, mis annab kirikule ülesandeks hoida oma identiteeti, olles rahva teenistuses. Moodne maailm, eriti noored, kasutab erinevaid suhtlusviise ning inimeste väärtushinnangud on oluliselt muutunud.
Seda asjaolu tuleb arvesse võtta. Kirik peab rahuldama inimeste kuuluvusvajadust; olema oma sõnumiga mõistetav kõigile; oskama suhelda vaestega, rõhututega, vähemustega. Need on väljakutsed kaasaegsele kirikule nüüdismaailmas.

Paari aasta pärast tähistame reformatsiooni 500. aastapäeva. Milline on luteri kiriku sõnum tänapäeval?
Peame olema enesekriitilised analüüsides, kas ja kuivõrd oleme reformatsiooniaegseid väärtusi kandmas. Kas oleme need väärtused toonud oma aega, see on õigustatud küsimus. Luther ja reformaatorid väitsid, et me saame päästetud ainult usu läbi. Olen sellega nõus, aga usk, mille läbi meid päästetakse, ei ole kunagi üksi, usuga käib kaasas see, kes me oleme, mis me teeme ja kuidas teenime kaasinimesi.
Ma arvan, et üks proovikivi kõigile kirikutele on esimene käsk: armasta oma Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. On võimatu armastada Jumalat ja mitte armastada oma ligimest. See «iseennast» kinnitab, et igat inimest on võimalik armastada. Sellest vaatepunktist ma näen, et meil on võimalik järgida reformatsiooni põhimõtet: ainult Jumala armust, ainult usu läbi. Aga seda tuleb tõlgendada lähtuvalt tänapäeva olukorrast.
Liina Raudvassar

Gunnar Johan Stålsett
Norra teoloog ja poliitik, Oslo emeriitpiiskop
Sündinud 1935. a Nordkapis
Luterliku Maailmaliidu peasekretär 1985–1993
Teoloogiadoktor 1961. aastast, õppejõud Oslo ülikoolis
Pikaajalised suhted Eesti ja EELKga

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)