Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piiskop pea ja südamega

18.06.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ei ole vist tavaline, et juba esimeses hääletusvoorus saab üks Euroopa piiskopkond endale piiskopi, kes valimise ajal on süstemaatilise teoloogia õppejõud Chicagos. Nii juhtus Lundis aastal 2006, kui Antje Jackelénist sai piiskop.
Et aastal 2013 valiti ta sama veenvalt Rootsi kiriku peapiiskopiks, ei tulnud üllatusena tema sõpradele.
Laiemat avalikkust võis aga hämmastada asjaolu, et tegemist on naisega, kes aastakümneid on aktiivselt osalenud teaduse-religiooni dialoogis.
Peapiiskop, kes oskab hinnata teaduskirjandust, kes on tegelnud väga komplekssete probleemidega nii omaenda teadustöös kui ka Zygoni Teaduse ja Religiooni Keskuse direktorina ja süstemaatilise teoloogia/teaduse ja religiooni õppejõuna Chicago Luterlikus Teoloogia Koolis (2001–2007), ei mahu konventsionaalsesse ettekujutusse piiskopist.
Dr Jackelén on mitmete raamatute autor või toimetaja, tema publikatsioonide nimekiri läheneb kahesajale. Dr Jackeléni doktoritööl põhinev raamat «Aeg ja igavik: aja küsimus kirikus, teoloogias ja loodusteadustes» on ilmunud saksa, rootsi ja inglise keeles.
Dr Jackelén on nii Rahvusvahelise Teaduse ja Religiooni Ühingu (International Society of Science and Religion, asutatud 2001) kui ka oluliselt vanema Euroopa Teaduse ja Teoloogia Ühingu (European Society for the Study of Science and Theology, 1986) asutajaliige, aga ka pikaajaline sekretär, publikatsioonide toimetaja, konverentside korraldaja, finantsiliste vahendite leidja ning viimased kuus aastat selle president.

Meestekeskses maailmas
Meestekeskses maailmas – ja seda oli ning on nii kirik kui ka teadlaskond – on dr Ja­ckelén paratamatult pidanud aastaid tähelepanu juhtima teemadele, mis on viimastel aastatel olulised olnud kultuurile üldiselt, ent tihtipeale jäänud vaeslapseks nii kirikutes kui ka teaduskogukonnas. Üheks neist on feminism ja soolisus.
17. sajandil Francis Baconi maailmas kujutleti teadlast pühakuna, kes kogub oma järgijad teaduskloostrisse või -kirikusse, kusjuures loodust kujutati metsiku naisena, keda tuleb sundida alluma. Ettekujutus naiste (ja laiemalt eluslooduse) alaväärtuslikkusest, vajadusest neid kontrollida ja allutada pole siiani meie filosoofilisest, teoloogilisest ja teaduslikust pärandist kadunud.
Peapiiskop, kelle pilgu eest ei jää varju, kuidas soolised kategooriad kujundavad teaduslikke uurimisprobleeme juba nende püstitamisstaadiumis, kõnelemata andmete tõlgendamisest nii teadlaste endi kui ka kultuuri poolt laiemalt, ja kes suurepärase teoloogi ja vahendajana oskab tuua kiriklikesse tõlgendustesse parimat meie aja teadusest, on suur õnn luterlikule maailmale.
Samavõrd olulised on dr Jackeléni jaoks olnud hermeneutika ja kaasaegsest filosoofiast tulenevad küsimused. Hermeneutika mõistmise teooria ja praktikana sai alguse tekstide lugemisest.
Nüüd on selge, et hermeneutika ei kuulu ainult humanitaarteaduste juurde, vaid seda läheb vaja igal pool, kus me tahame midagi mõista. Hermeneutika teeb võimatuks naiivse arusaama, et meil on kuskil kristallselged faktid, millega käivad kaasas nagu kodumasinatega kasutusjuhendid ning üks ja õige tõlgendus.
Hermeneutika abil õpime tundma keele piire, märkama nii teaduslike kui religioossete mõistete ideoloogilist potentsiaali heaks ja ka kurjaks. Hermeneutika aitab mõista nii interdistsiplinaarsuse kui ka ühiskonna dünaamikat. Igaüks, kes väidab end midagi teadvat, paikneb väga konkreetselt kuskil – kellelgi ei ole n-ö transtsendentset vaadet väljastpoolt, ei teadlaskonnal ega kirikutel.

Teaduses ja kirikus
Kaasaegne kultuurisituatsioon ja filosoofia tulevad eriti teravalt mängu teaduses ja ka religioossetes traditsioonides märksõna «postmodernism» all. Nii teadused kui kirikud on postmodernistlikus situatsioonis näinud hirmutavat relativismi, sest suhteliselt äkitselt sai selgeks, et me ei elagi igaüks oma mugavustsoonis, et monokultuursus on illusioon, mida aitasid püsti hoida võimusuhted, mis privilegeerisid ühtesid (banaalselt, ent kõige lühemalt öeldes: valget varakat meeskodanikku) kogu ülejäänud maailma arvel.
Ometigi on postmodernistlikust mõtlemisest võita rohkem kui kaotada. Esiteks seab postmodernism kahtluse alla kaks tänapäevast müüti: progressist ja sekulariseerumisest. Teiseks asjaolu, et kuigi mitte kõik ei ole sotsiaalselt konstrueeritud, siiski peaaegu kõik on konstruktsioon viisil või teisel.
Postmodernism ei tähenda valgustuse eitamist, aga kritiseerib selle aspekte, mis siiani «valgustusest» välja olid jäänud. Teadmine usus ja usk teaduses, aga veelgi enam vastutus nii usu kui teadmiste tagajärgede eest on see, mis võiks liita kiriklikke ja teaduskogukondi.
Elementaarne teaduslik ja religioonialane kirjaoskus on vaieldamatult vajalik ühiskonna kui terviku tervise pärast. Ei saa aktsepteerida teoloogilist raamistikku, mis ei suuda hakkama saada religioosse ja kultuurilise mitmekesisusega. Ega ei saa aktsepteerida ka teaduslikke raamistikke, mis ei suuda olla enesekriitilised omaenda meetodite osas, ja ei küsi küsimusi selle kohta, kes otsustab uurimistöö perspektiivide, läbiviimise ja esitlemise üle. Nn uus ateism on üheks näiteks, kui teadlased ideoloogilistel kaalutlustel loobuvad tegelikult kõige esmastest nõuetest teaduslikkusele ja tasakaalustatud argumentatsioonile.

Vajades reformatsiooni
Dr Antje Jackelén on öelnud, et teaduse ja religiooni töö tähendab rahutuse kultiveerimist. Ecclesia semper reformanda – kirik, mis alati vajab reformatsiooni, kogukond, mis kogu aeg vajab uuenemist, oleks selle väljendamine protestantidele tuttavlikus kuues.
Dr Jackelénil on vahendajale vajalik and leida tabavaid väljendeid ja luua mõisteid nähtuste kohta, millele nii kultuuris kui kirikus on veel vähe mõeldud. Nii on ta kõnelnud kaasaegsest inimesest kui tehno-sapiens’ist, väljendamaks situatsiooni, milles me kõik oleme – tuhandete niitidega seotud kaasaegsete tehnoloogiatega oma olemise tuumani.
Ka ei ole ta pidanud piisavaks juba traditsiooniks kujunenud fraasi: teaduse ja religiooni dialoog – on vaja enamat kui akadeemiliselt huvipakkuvad dialoogid, on vaja arendada teaduse ja religiooni diapraxis’t: ühendada parim teadmine inimesest, kultuurist ja loodusest parimate tarkuse traditsioonidega, mida on arendanud sajandite kaupa religioonid.
Diapraxis annab enesestmõistetava suuna ja eesmärgi teadusele ja religioonile: olla kohal seal, kus on kriis või väljakutse, kus looduse ja kultuuri õitseng on kaalul. Taolisi nii teoreetilisi kui praktilisi probleemkohti jagub küllaga ning kirikutel on alakasutatud võimalus olla lahenduste pakkuja.
Pika staažiga vaimuliku ja piiskopi, kahe lapse ema, õppejõu ja interdistsiplinaarse teadusühingu juhi kogemusega dr Antje Jackelén on 15. juunist 2014 Rootsi luterliku kiriku peapiiskop.
Võime olla uhked vastse peapiiskopi üle, kelle sõnal on kaalu rahvusvahelise teadlaskonna ja oikumeenilise kristlaskonna seas ja keda iseloomustades ei ole liialdus kasutada sõna «tarkus» nii selle argikeelses, filosoofilises kui ka religioosses tähenduses.
Anne Kull

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)