Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piiskop Lõtkini eluülesanne on seada vanemaid igasse linna

15.08.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eesti on piiskop Lõtkinile jätkuvalt südamelähedane. 3 x Internet

Külastasin Siberis Venemaa suuruselt kolmandas linnas Novosibirskis Siberi luterliku kiriku piiskoppi Vsevolod Lõtkinit. Kui meil Eestis sageli kurdetakse selle üle, et kiriku liikmeskond kahaneb, siis piiskop Lõtkini näide kinnitab, et on võimalik ka vastupidine areng: ühe inimese pöördumisest usu poole võib saada alguse kirik, millel on 2000 liiget.

Jumala sõna levitamine ja misjonitöö kannab vilja, vaja on vaid astuda samm ja anda usust teistele tunnistust. Piiskop Lõtkin oli valmis Eesti Kiriku lugejatele andma infot sellest, milline on Siberi luterlik kirik ja milline on piiskopi seos Eestiga.

Milline oli Teie tee usu juurde?
Minu tee viis Jumala juurde tänu vanematele. Nad ei olnud usklikud, kuid nad polnud ka ateistid. Vanemad olid intellektuaalid: isa füüsik, ema matemaatik. Nad õpetasid mulle, et ei ole vaja järgida riiklikku propagandat ning see puudutas ka Jumala ja usu teemat. Kui propaganda ütles, et Jumalat pole, siis inimene peab ise leidma vastuse.
Selle vastuse leidmiseks ostsin ateistlikke raamatuid, kus oli ka Piibli tsitaate. Kirjutasin need üles ja mõtlesin neile. Püüdsin mõista ka erinevaid konfessioone. Sain pärast teemaga süvitsi tutvumist aru, et pean laskma end ristida ja just luteri kirikus, mis oli ja on minu meelest kõige lähemal tõelisele kristlusele. Püüdsin leida luteri kirikut Siberis. Mõnel pool olid saksa kogudused, kuid nende kohta polnud mingit infot. Püüdsin Leningradis leida luteri kirikut, kuid ei leidnud.
Jõudsin hoopis katoliiklasteni, kes ütlesid, et pean luteri kiriku leidmiseks sõitma Baltikumi. Tahtsin osta pileti Riiga, kuid pileteid polnud, ostsin siis pileti Tallinna. See oli Jumala juhtimine.
Saabusin Tallinna ja otsisin luteri kirikut. Leidsin avatud pühakoja, see oli Püha Vaimu kirik. Seal oli ukse juures vana mees, kellega rääkisin ristimisest. Ta soovitas järgmisel päeval uuesti tulla, sest siis on kohal pastori abikaasa. Öömaja mul polnud, läksin tagasi Balti jaama, et seal magada.
Pastori abikaasa Sirje Kiivitiga kohtusin järgmisel päeval. Sirje Kiivit ütles, et „te tegite õigesti, sest luterlus on haritud inimeste usk“. Järgmisel päeval kohtusin juba Jaan Kiivitiga, kes andis mulle esimese katekismuse, mis oli vaja pähe õppida. Õppisin selle raudteejaamas pähe ja kolme päeva pärast oligi juba ristimine. Pärast ristimist kinkis Kiivit mulle Piibli, mis oli Soomest salakaubana toodud. See oli suur õnn minu jaoks. Sõitsin Eesti luterliku kiriku ristitud liikmena tagasi. Oli aasta 1987.

Kuidas jõudsite vaimuliku ametini?
Novosibirskis suhtlesin inimestega, keda huvitas kristlus. Ka minu tulevane abikaasa soovis saada ristitud. Aasta pärast tulime temaga taas Eestisse ja ka teda ristiti ning meie abielu laulatati.
Ajapikku kogunes meil Novosibirskis väike grupp, keda huvitas Piibel. 1992. aastal oli grupp juba suur ja neid inimesi oli vaja ristida. Siis saatis grupp Jaan Kiivitile kirja palvega, et Vsevolodi võiks ordineerida, et ta saaks neid teenida.
Aastal 1993 andis konsistoorium Jaanus Noormäele ülesande mind vaimulikuks ametiks ette valmistada. Jaanus Noormägi ja Jaan Kiivit andsid ettevalmistamiseks materjali. Ka Peeter Kalduriga suhtlesime põhjalikult. Ta soovis pidada venekeelseid teenistusi. Sain aru, et vene keeles teenimisel on oluline, et kõik oleks korralikult tehtud. Tekstid peavad olema täiuslikud ja ilma vigadeta.
Oli hea aeg, mil õppisin palju. Andsin peagi konsistooriumi ees eksami ning mind lubati ordineerida. Vaimulikuks pühitsemise talitus toimus 1993. aastal ja mind seadis ametisse peapiiskop Kuno Pajula.

Kuidas kasvas grupp kristlasi Novosibirskis kirikuks?
Meil kujunes Novosibirskis tasapisi välja oma kogudus, aga see allus Ülem-Suetuki kogudusele, olles selle filiaal. Aastal 1995 anti mulle risti kandmise õigus. Areng viis selleni, et 1990ndate lõpus sai Novosibirski kogudus iseseisva koguduse õiguse EELK koosseisus.
Kogudusi hakkas tekkima ka mujale Siberisse. Jaan Kiivit heitis nalja, et Novosibirski kogudusel on nii suur territoorium ja et võib minna kuni Vladivostokini välja. Sinnani meie kirik ei ulatu, kuid oleme jõudnud oma kogudustega Baikalini. Praegu on meil kogudused ka Kamtšatkal ja Moskvas ning võib öelda, et oleme territooriumi poolest maailma suurim kirik.
Olime alul EELK Siberi praostkond. Oli väga hea olla EELK koosseisus. Alluda oli ikka lihtsam kui juhtida. Mulle meeldis töötada Jaan Kiiviti juhtimisel, kes oli mulle eeskujuks. Paraku Eesti ja Venemaa vahelised suhted polnud just kõige paremad ja Jaan Kiivit andis nõu valmistuda iseseisvumiseks. Siberi kirik iseseisvus 2003. aastal, mil EELK tunnistas kiriku autokefaalseks.
Mind valiti 2002. aastal piiskopiks ja olin viis aastat piiskop electus. 6. mail 2007, kui olin 40aastane, seadsid peapiiskop Andres Põder, piiskop Einar Soone, emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, Läti luterliku kiriku peapiiskop Jānis Vanags ja Leedu luterliku kiriku piiskop Mindaugas Sabutis mind Tallinnas piiskopi ametisse.

Milline on Siberi luterliku kiriku nägu?
Oleme väike kirik, meil on 2000 liiget. Novosibirskis on umbes 100 igapühapäevast kirikulist. Vahemaad koguduste vahel on suured ja kõik ei jõua igal pühapäeval kirikusse. Novosibirskis on suurem osa koguduse liikmetest kõrgharidusega, mitmed on ka doktorikraadiga. Samuti on lood Tomskis. Siin peab paika, et luterlus on haritud inimeste religioon.
Teistes kogudustes võib olla aga ka teisiti. Mõnel pool keskendutakse sotsiaaltööle. Mulle valmistab rõõmu, et Tšitaa linnas on näiteks pooled koguduse liikmetest vaegkuuljad ja nendega tehakse eraldi tööd. Neil on oma diakon.

Kellega teeb Siberi luterlik kirik mujal maailmas koostööd?
Meil on tänapäeval palju suhteid. Suhtleme näiteks Missouri Sinodiga USAs: nad koolitasid alguses ka meie vaimulikke. Nendega tutvusime tänu Läti peapiiskopile Jānis Vanagsile. Praegu on meil oma vaimulikke ettevalmistav seminar, mis rajati tänu ameeriklaste toele. Seminar on ka riiklikult registreeritud ja sellel on hea tase.
Saame ameeriklastega suheldes siiski aru, et oleme erinevad. Suhtume näiteks negatiivselt sellistesse kiriklikesse struktuuridesse, kus pole piiskoppe. Püüame seda selgitada ka oma partneritele Ameerikas. Meil on suhted ka teiste luterlike kirikutega Venemaal, eriti Ingeri kirikuga. ELKRASiga (Evangeelne Luterlik Kirik Venemaal ja Teistes Riikides) on olnud suhted keerulisemad, sest oleme teoloogiliselt veidi konservatiivsemad. Kuid kogu maailm on avatud: eelmisel aastal seadsin ametisse vaimuliku Tais. Kontakte on meil üle maailma.
Kaido Soom

Vsevolod Lõtkin
Sündinud 17.1.1967
Abielus, peres on kolm last
Ordineeritud 11. veebruaril 1993 Tallinnas
Piiskopiks pühitsetud 6. mail 2007 Tallinnas
Siberi luterlik kirik: 2000 liiget, 20 vaimulikku, 22 kogudust
Lemmikpiiblikoht Tt 1:5: „Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks.“

Pildigalerii:

Ristimiste hulk annab tunnistust sellest, et Siberi luterlik kirik kasvab.

Siberi luterlik kirik tegutseb paljudes linnades, ka Tomskis.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)