Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piiskop Laatsarus: pean Eestit oma teiseks kodumaaks

26.09.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Piiskop Laatsarus on rõõmus: kirikute päevad, mil eri konfessioonid kuulutavad evangeeliumi koos, toimuvad ilmselt Narva ajaloos esmakordselt. Kätlin Liimets

Sel nädalavahetusel Narvas toimuvad kirikute päevad on ühiselt tegutsema pannud Narva eri konfessioonide kogudused. Teiste seas on ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (edaspidi MPEÕK) rahvas ning Narva ja Peipsiveere piiskop Laatsarus.

Sisenen koos Narvas teeniva EELK vikaarõpetaja Vladimir Batuhtiniga luterlastele tuttavasse endisesse kogudusemajja Vabaduse 20, mille seinal asetsev silt annab teada, et nüüd asub seal MPEÕK Narva ja Peipsiveere piiskopkonna valitsus. Hinges on vaikne ettevaatlikkus, sest siiani pole kohanud MPEÕK liikmete seas suurt avatust teistele konfessioonidele.
Üsna pea selgub, et minu kõhklused on alusetud. Meid võtab vastu lihtsas, ilma ametile viitavate tunnusteta hallis rüüs soojalt tervitav vahetu olemisega ja sooja naeratusega piiskop Laatsarus. Juba sissejuhatavates lausetes jõuame olulise ühisosani. Meid ühendab soome-ugri veri.
Piiskop Laatsarus on mordvalane, keda 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 744 237, neist Mordva Vabariigis 333 112 ehk 40% elanikkonnast. Mordvalaste sekka arvatakse kaks etnilist rühma ehk ersad ja mokšad. Piiskop Laatsarus kuulub mokšade hulka. Viimaste aastakümnete jooksul on mordvalaste arv kiiresti vähenenud.
Veidi üle tunni kestev vestlus kulgeb siiski vene keeles. Aeg-ajalt lükib piiskop oma hoogsasse sõbralikku juttu ka eestikeelseid sõnu, vabandades, et Narvas pole tal kellegagi eesti keelt harjutada.
Enne, kui meie teed lahku viivad, ütleb piiskop tõsiseks muutudes, et tal on õpetaja Batuhtinile etteheide. Jääme mõlemad üllatunult kuulama. Selgub, et piiskoppi häirib, et luterliku kiriku kell, mis nii kaunilt üle linna kõlas, ei kosta enam tema kabinetti. „Tüliõun“ maetakse aga kiiresti maha, sest ilmneb, et „süüdi“ on automaatne kellahelistamise süsteem, mis on palju nõrgem kui kellamehe käsi. Lahkume ühiselt tõdedes, et moodsa maailmaga ei maksa alati kaasa minna.

Tänan, et olite valmis Eesti Kirikule intervjuu andma. Rääkige palun oma lapsepõlvest. Kus sündisite ja kasvasite?
Sündisin ja kasvasin Mordvas väikeses Staroje Drakino külas Kovõlkino rajoonis. Sügavate mordva juurtega külas rääkisid kõik puhast mokša keelt. Ka koolis õppisin emakeeles, hiljem lisandusid vene ja saksa keel. Haridus oli hea.
Kasvasin ilmalikus peres. Isa oli maailmavaatelt kommunist ning töötas matemaatika ja füüsika õpetajana. Ema olin kodune, sest peres kasvas seitse last, kellest mina olin viies. Traditsioonilises mordva peres peeti aborti suureks patuks ja seetõttu oli palju lapsi. Näiteks meie naabritel oli 11 last. Lapsepõlv oli helge.
Religioon oli loomulikult nõukogude ajal keelatud, ent külas olid traditsioonid siiski säilinud, nt peeti jõule. Pärast vanaema surma hakkasin usu vastu huvi tundma. Matusel lauldi kiriklikke hümne, need olid justkui mesi minu hingele. Olin siis kümneaastane.
Ristiti mind küll juba lapsena. Tol ajal ristiti pea kõik lapsed. Laste ristimata jätmist peeti halvaks märgiks, kogukond ei mõistnud seda. Näiteks oli ühe kommunisti tütar ristimata. Lapsed tõrjusid teda. Kui tänaval tuli ristimata laps vastu, siis arvati, et see toob halba õnne, ja mindi igaks juhuks teisele poole teed. See on muidugi ebausk, mida kirik keelab, aga nii oli ja lõpuks see pere ikkagi ristis kogukonna survel oma lapse.
Pärast vanaema surma hakkasin suhtlema usklike inimestega. Mulle kirjeldati pühakodasid, kus seintel piibliteemalised maalingud. Varasematel aegadel olid ju pildid harimatute evangeeliumiks. Neid vaadates inimene häälestub vaimsele, siseneb teise religioossesse dimensiooni. Kirjeldati ka ikoone, igatsesin väga kõike seda näha. Meie külas kirikut polnud, lähim oli 20 kilomeetri kaugusel ja sinna tuli minna jala. Seda teekonda mul muidugi üksi läbida ei lubatud.
Ent siis võttis mu isa mind 1981. aastal kaasa reisile Leetu Vilniusesse. See oli esimene kord Baltikumi külastada ja esimene kord, kui kirikusse sisenesin. Seal käisin ka esmakordselt teadlikult armulaual pärast ristimist. Armusin kirikusse, jumalateenistustesse ja minust sai usklik inimene.
Pärast keskkooli ja sõjaväge jätkasin õpinguid Leningradi vaimulikus seminaris. Otsustasin vallalisuse kasuks ja minust sai 1991. aastal munkpreester. Sellest ajast teenin kirikut. Nõukogude võimu järel oli vaimne vaakum väga suur ja vaimulikel tohutu koormus: kirikud tuli üles ehitada, kogudusi asutada ja inimestega töötada.

Kuidas sattusite Eestisse?
Olin tol ajal juba Saranski mungakloostri ülem. Minu vaimulikud ülemused soovitasid mind piiskopiks pühitseda. Kuna metropoliit Korneliusele (1924–2018) otsiti abilist, siis pakuti mulle teenimist Eestis. See sobis ka eriti hästi seetõttu, et kuulun soome-ugri rahvaste hulka.
Alguses tulin Kuremäe kloostrisse. Elasin seal, teenisin, lihtsalt hingasin Eesti õhku ja tutvusin maaga. See oli 7. oktoobril 2008. Varsti saab seega kümme aastat. Üheksa aastat neist olen piiskop olnud.
Tunnen end siin suurepäraselt. Mulle meeldib, siin on rahulik õhkkond. Pean Eestit oma teiseks kodumaaks. Ütlen seda otsekoheselt ja avameelselt ilma liialdamata. Eesti keelt oskan natuke. Keelt on vaja praktiseerida, aga kui pole kellegagi suhelda, siis keel ununeb. Siin Narvas on vähe selleks võimalusi.
Eesti linnadest armastan Tartut, väga kaunis linn. Kas teate, et Tartu on Eesti õigeusklikele nagu Jeruusalemm kogu maailma usklikele. Ta oleks nagu õigeusklike püha linn. Miks? Esiteks seetõttu, et seal loodi esimesed õigeusklike kogudused Eestis 1030ndatel aastatel pärast Jaroslav Targa vallutust. Tartus oli siis kaks kogudust: Imetegija Nikolai ja Püha Georgi kogudus (piiskop lisab eesti keeles, et teate küll, Jüri kirik. – K. L.). Siit tulenes ka linna nimetus Jurjev. Need kogudused on olemas tänapäevani. Teiseks aastal 1472 uputati Emajõkke preester Issidor ja temaga koos 72 koguduse liiget, kellest said märtrid. Ja kolmandaks, kui kommunistlikud ideed pimestasid paljusid eestlasi ja venelasi, siis kannatas ja surmati Tartus 1919. aastal piiskop Platon. Temaga koos ka luterlik pastor. See oli märtrite veri. Ma ei tea, kuidas luterlastele, aga õigeusklikele on Tartu püha paik. Kuskil mujal Eestis pole selliseid asju juhtunud!

Eestis on kaks õigeusu kirikut. Kevadel pärast metropoliit Korneliuse surma olite teie üks kirikupea kandidaatidest. Kas vastab tõele, et valimiste käigus lubasite need kirikud ühendada?
Ei, seda polnud. See pole minu võimuses. Seda peavad otsustama Vene ja Konstantinoopoli patriarhid. Olukord kahe kiriku vahel on raske. Eriti veel praegu, kui on tõstatunud iseseisva Ukraina õigeusu kiriku teema. Õigeuskliku maailma jaoks on see haav. See on kurb.
Sooviksin muidugi, et kahe õigeusu kiriku vahel Eestis oleks koostöö. Mulle tundub, et MPEÕK-l ja EELK-l on hetkel palju paremad suhted. See on minu arvamus. Luterlik kirik mõistab meid suurepäraselt, sest olime siin koos nii nõukogude ajal kui ka varem. Nõukogude võimu aegne ühise risti kandmine on meid lähendanud.

Olete Narva ja Peipsiveere piiskop, teie valitsusalal on 12 kogudust. Mis elu elavad Narva õigeusu kogudused?
Meil on Narvas neli kogudust, kolm pühakoda ja üks teenimiseks kohandatud ehitis. Registreeritud kogudusi on praegu kolm. Kogudustel läheb hästi. Hiljuti kohtusin siin Eesti presidendiga, rääkisin ka talle, et meie kogudused teevad sotsiaaltööd ja tegelevad noortega. Noori pole muidugi nii palju, kui tahaks, aga töö käib.
Narva Issanda Ülestõusmise peakiriku juures jagame laupäeviti-pühapäeviti kell 13 sooja lõunat 130 inimesele. Tööpäevadel toidab neid Narva linn. Linn ei suutnud nädalavahetusel neid aidata ja võtsime selle enda peale. Seda abi ei vaja üksnes eluheidikud. Tuleb ka kenasti riietatud inimesi, kel pole alkoholiprobleeme jne, ent kes on näiteks ilma tööta jäänud. Oleme rõõmsad, et saame aidata. Meile saabub ka palvekirju üksikemadelt. Neid ka aitame.
Jumalaema Narva Pühakuju kiriku juures on hooldekodu 150-le vanaemale-vanaisale. Nende seas on ka eestlasi. Elavad seal oma viimaseid päevi. Mõnikord on nad sinna asudes kurjad laste ja ühiskonna peale. Mõeldakse, et lapsed jätsid nad maha, elu on läbi … Aga seal hoolitsetakse nende eest, jagatakse sakramente (ütleb seda eesti keeles. – K. L.), vaimulik külastab ja vestleb, suhtlevad omavahel ja nad rahunevad, muutuvad ning lahkuvad siitilmast rahuga. See on väga tähtis kirikule, et inimene sureks, Jee­sus südames.

Mainisite, et kohtusite presidendiga. Millest veel rääkisite ja mis mulje teile president Kersti Kaljulaid jättis?
Tean, et president teadvustas end ühiskonnale ametisse astudes mittereligioossena. Kohtasin teda, kui ta külastas siinsamas majas Narva Eesti Seltsi ja pöördusin tema poole: „Proua president, kutsun teid külla!“ (Ütleb seda eesti keeles. – K. L.) Ta tuli. Kui rääkisin meie koguduste sotsiaaltööst, siis tundis ta selle vastu väga huvi ja tänas meid selle töö eest. Näitasin talle ka oma kabinetti ja tegime koos foto. Kinkisin president Kaljulaidile patriarh Kirilli raamatu „Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus“.
Presidendist jäi väga hea mulje. Ta on lihtne, ligipääsetav, intelligentne, hea südamega inimene. Mulle näib, et ta on oma suhtumist kirikutesse muutnud. Presidendiga on meil vedanud. Jumal juhib ka siin.

Kui palju on Narva õigeusu kogudustel liikmeid?
Proovisime, tahtsime inimesed üles kirjutada, aga loobusime. Narvas on nii, et kui tänaval küsida, siis igaüks on õigeusklik. Küsimuse peale kogudusse kuulumise kohta aga kehitatakse õlgu … Ilmselt võiks nad kõik üles kirjutada, aga see ei tähenda, et nad kirikus käiksid.

Kas vastab tõele, et isegi kui venelane pole ristitud, ütleb ta ikka, et on õigeusklik?
Jah, ja eriti surma puhul peab kindlasti kiriklik matus olema. Inimestega tuleb töötada, neile seletada. Ateistlik propaganda on oma tööd teinud ka siin.

Mis on kõige suurem väljakutse vaimulikus teenimises siinkandis?
Kõige tähtsam on evangeelium ja jutlus. See on kõikide konfessioonide kõige olulisem ülesanne: viia evangeelium, Jumala sõna rahvani. Rahva valik on, kas ta võtab selle vastu või mitte. Mõelgem kasvõi tähendamissõnale külvajast (Mt 13). Oli neli erinevat pinnast ja vaid üks andis saaki.
Kirik on kurb, kui Sõna vastu ei võeta. On neid, kes nimetavad end kristlasteks, aga elavad mittekristlastena. Neid on nii luterlaste, katoliiklaste kui ka õigeusklike seas. Kristlane peab alati jääma kristlaseks, ka siis, kui ta väljub kirikust ja hakkab elama argielu. Silmakirjalikkus ei too õnnistust. Inimeste päästmine on kõige keerulisem. Vaimne elu nõuab, et inimene endaga tööd teeks. Ka mina näen iseendaga vaeva.
Võib pool maailma võita, aga endale alla jääda … Vaimne elu on väga keeruline, võime sattuda erinevatesse kiusatustesse, näiteks enesearmastus, uhkus. Uhkus on kõikide pattude ema. Uhke inimene võib pidada paastu, anda almuseid, ka puhast elu elada, aga oma sisemuses on ikka ennast täis. See on vastumeelne Jumalale.
Uhkus on nagu vasksein inimese ja Jumala vahel … See on kõige hirmsam patt üldse. Meie elu eesmärk on saada lepitatud Jumalaga. Endaga tuleb tööd teha, kristlase elu on pidev mäkketõus, me ei või ühel paigal seista. Saarovi Serafim on ütelnud, et pääse ise ja sinu ümber pääsevad tuhanded … See on väga tähtis. Seetõttu peame Jumala sõna inimesteni viima.

Reedel algavad Narvas kirikute päevad. Millised on teie ootused?
Väga positiivsed. Kirikute päevad, mil eri konfessioonid kuulutavad evangeeliumi Jee­susest Kristusest koos, toimuvad ilmselt Narva ajaloos esmakordselt. On oluline, et päevadest osavõtvad kirikud tunnistavad, et toetume evangeelsetele traditsioonidele, ka evangeelsetele käskudele ehk me ei kiida heaks pahesid ega patte, mida tänapäeval ühiskonnas õigustatakse, mõnikord ka seadustatakse. Näiteks samasooliste abielu või eutanaasia mõnel pool. Peame pidevalt endalt küsima, mida Jeesus oleks meie asemel rääkinud. See on moodsa ajastu väljakutse.
Kirikutevahelised suhted Narvas on head. Ootame väga neid päevi ja loodame, et need toovad häid vilju. Praegu külvame ja kui Jumal õnnistab, siis tuleb aegapidi ka vilju. Tahaks muidugi noori kirikupäevadele enam kaasata. Loodame, et nad tulevad ja küsivad oma küsimusi ja oleme valmis neile vastama mitte seda, mida ise tahame, vaid seda, mida on õpetanud Jumal.
Kui kasvõi väike hulk inimesi muudab oma elu ja hakkab Jumalat uskuma ning näeb teistes inimestes jumalanäolisi olendeid, siis on päevad korda läinud. Igas inimeses on Jeesus, igas. Näiteks sammub mööda tänavat joodik. Miks me ei tohi teda hukka mõista? Sest Jeesus kannatas ja valas oma verd ka tema pärast. Ka temas on jumalanäolisus, kuigi hetkel on see mattunud patu koorma alla. Seda mõista on väga tähtis. Jeesus kannatas ja suri kõigi eest, isegi muslimi, isegi jumalatu ja budisti eest … Vahet ei ole, ka meie eest. Jumal, tema kuju on kõigis.

Soovite midagi lisada? Midagi öelda meie lugejatele?
Maailm ja inimesed muutuvad praegu kiiresti, aga Jeesus ei muutu. Ka kirik ei muutu ja ei tohi muutuda. Peame kristlastena kindlalt seisma oma positsioonidel: oma õpetust järgima ja mitte unustama, et oleme taeva, mitte maa kodanikud. Maine elu möödub, oleme igaviku kodanikud. Igaviku kodanikena hoidkem alal igavest, mis on meie südametes.
Jeesus kutsus meid armastama. Tahaksin, et kristlaste vahel oleks vastastikune austus ja armastus. Jeesus küsis, kuidas ära tunda, et olete minu õpilased. Ja vastas: sellest, kui te üksteist armastate. Suuremat armastusest ei ole. Luterlased, katoliiklased, baptistid ja kõik teised peavad üksteist armastama. Oleme ju kõik inimesed! On selge, et kõiges me ei nõustu üksteisega, aga Jumal kutsub armastama. Ta pole kuskil ütelnud, et peaksime kedagi hukka mõistma või selja pöörama. See on väga tähtis.
Kätlin Liimets

MPEÕK Narva ja Peipsiveere piiskopkonna piiskop Laatsarus
Kodanikunimega Aleksandr Gurkin
Sündinud 13.03.1969 Mordvas
Mordvalane, emakeel mokša keel
Elab Eestis 7. oktoobrist 2008
1991. aastal pühitseti munkpreestriks
Olnud Saranski munga­kloostri ülem
Pühitseti piiskopiks 21. juulil 2009 Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli poolt

Logo_kirikutepäev Narvas

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)