Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piiskop Kalvanast meenutades

07.05.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Möödunud kuu lõpus saime kurva teate, et 25. aprillil suri 55ndal eluaastal Leedu Luterliku Kiriku piiskop Jonas Kalvanas.
Ligi kaheksa aastat juhtis ta edukalt vennaskirikut. Selle tunnistuseks oli mitmetuhandeline rahvahulk, kes oli kogunenud väljendama oma lugupidamist ja tänu tema kodukirikusse Taurages lahkunu ärasaatmise leinateenistusele. Kõik kohaletulnud ei mahtunud siiski kirikusse ja suurem osa rahvast pidi seisma pühakoja kõrval õues. Katoliiklikul Leedumaal on luterlik kirik vähemuskirik. Seda enam oli rõõm kogeda erinevate kirikute esindajate südamlikke ja tunnustavaid järelhüüdeid sellel kurval päeval.
Leedu presidendi ja peaministri kaunid lillepärjad teiste leinajate lillevanikute seas andsid kinnitust, et riigipoolne tunnustus piiskopi ja tema kaudu kogu luterliku kiriku tegevusele Leedus on väga märkimisväärne. Kuna enamus sõnavõtte ja palveid peeti leedu keeles, siis seda keelt mittemõistvana uitasid minu mõtted ligi kolmetunnise teenistuse kestel paratamatult omapead.
Meenus piiskop Kalvanase ametisseseadmise jumalateenistus, mis toimus samas kirikus usupuhastuspühal, 31. oktoobril 1995. a. Järgmisel päeval läbisõidul Kaunasest ja Vilniusest aga hämmastas meid leedulaste religioossus, kes pidasid suurt kirikupüha – pühakutepäeva ehk kõigi pühakute mälestuspäeva. Tänavad olid suures osas inimtühjad, kauplused ja restoranid suletud, rääkimata kõikidest lõbustusasutustest. Ainsad kohad, kuhu inimesed olid hulganisti kogunenud, olid kirikud. Ja neid on Leedus palju.
Küllap on õigus neil, kes väidavad, et iga rahvas ja tema religioossus on omanäoline ja rahvapärane. Paratamatult tekib külalistel soov võrrelda teiste kirikute tegemisi kodukandi ettevõtmistega. Seda enam, kui kõneaineks on lähinaabrid. Mõningal määral leedulasi tundvana võin õigusega kinnitada, et nad on kristlik rahvas, kellel on oma kultuur ja traditsioonid. Kas seda saame väita ka eestlaste kohta?
Kohati tundub, et igal eestlasel on oma usk ja tõekspidamine. Kui ollaksegi ristitud ja mõne koguduse hingekirjas, siis side ja osadus kirikuga on enamusel suhteliselt nõrk. Omapäi mõtleja võib usuküsimustes väita, et miks peaks ta endale valima juudi jumala või sakslaste kiriku? Kuidas oskab aga väitleja valida, kui ta ei tea, mille seast valida? Religiooniõpetuse-vastased kardavad, et vaimulikud sepitsevad jälle mingit salanõu. Püha lihtsameelsus! Teadmatus ei vähenda mitte alati süüd ega kergenda eksimust.
Assessor Jaan Tammsalu küsis lehe juhtkirjas õigustatult: «Kes või mis juhib EELK-d? Kuhu meie kirik suundub?» Samas kinnitab ta, et kirikut ei saa juhtida rahaga. Õigus. Juhivad liidrid ja mainekujundajad, autoriteedid ja eeskujud. Seadusega saavad juhtida valitsus ja ilmalik võim. Kiriku liikmeskonna moodustavad vabatahtlikud, keda ei saa sundkorras ja piitsaga jumalateenistusele sundida ja oma kohustusi täitma panna.
Kristlastena ei tohi me unustada, et Kirikut juhib Jumal. See aga ei tähenda, et iga koguduseliikme ja vaimuliku vastutus on seetõttu olematu. Tulevikusihte seades peaks kindlasti kiriku strateegia ja taktika püstitamisel mõtlema sellele, millist kirikut EELK-rahvas vajab? Millist vaimulikku rahvas vajab? Millist kirikuvalitsust kirik vajab?
Leedu luterlik kirik omas piiskop Kalvanase isikus mõjusa juhi ja ülemkarjase. Temaga koosoldud hetked möödusid alati sõbralikus ja teineteist toetavas õhkkonnas. Saame soovida ja paluda, et Jumal kutsub vennaskirikule uue väärika ja ustava järeltulija, keda rahvas usaldab ja armastab.
Einar Soone,
piiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)