Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Piiskop Jakob Kuke ametisse seadmisest möödub sada aastat

02.06.2021 | | Rubriik: Persoon minevikust
Piiskop Jakob Kukk ametirõivastes. Arhiiv.

Vaba rahvakiriku asutamine ühes Eesti riigi sünniga asetas Eesti usuelu uutesse rööbastesse. Kirik, mis seni oli riigi kontrollitud ja ilmiku juhitud, sai nüüd vabaks ja määratles end rahvakirikuna, piiskopiga eesotsas. Käesoleval aastal möödub esimese piiskopi ametisse seadmisest 100 aastat.

Uus kirikukorraldus ja uus piiskop

1919. aastal toimunud teisel kirikukongressil valiti kirikujuhiks Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk. See valik kinnitas kirikukongressi enamuse soovi, et kirikus tuleb juurutada uus kirikukorraldus, ent see tähendas ühtlasi ka uut vaimulaadi, mis sidus kiriku usulise aluse, missiooni ja selle liikmeskonna, andes viimasele usuelu korraldamisel senisest oluliselt suurema vastutuse. Sugugi vähem tähtis polnud rahvuslik laad, mis eestlaste kui enamusrahvuse kirikutüüri juurde pääsemise tagajärjel kirikus samuti juurutati. 

Esialgu ajutisena ametisse saanud Kukk valiti 1920. aasta kirikupäeval eluks ajaks piiskopiks ja valimise järel hakati mõtlema sellele, kuidas piiskop ametisse seada. 1921. aasta usuteadlaste konverentsil otsustati, et piiskopi ametisse panekut kutsutakse läbi viima Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom. Kutse otsustati saata ka Soome kirikupeale Gustav Johanssonile. Piduliku sündmuse asukohaks määras usuteadlaste konverents Tallinna Kaarli kiriku.  

Kes tuleb ametisse seadma?

1919. aasta kirikukongressil olid osalenud ka Eesti lähimate naabrite luteri kirikute esindajad, sest uus aeg tõi kaasa elavnemise välissuhetes. Juhtivat rolli mängisid siin Soome ja Rootsi kiriku esindajad, kes mõlemad tundsid Eesti ja Läti kiriku käekäigu vastu suurt huvi. Piiskop Kukk omakorda oli käinud 1919. aastal Soomes ja 1921. aastal Rootsis. Seal oli piiskopiamet ka reformatsiooni järel säilinud. 

Rootsis käik oli eriti oluline, sest Kuke osalemine kinnitas Eesti kiriku kuulumist Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi loodud Põhjamaade Kirikliku Koostöökomitee koosseisu. Söderblom oli juba maailmasõja ajal soovinud Balti riikide luteri kirikuid sellesse blokki hõlmata ning 1920. aastatel ei puudunud sellel poliitilinegi mõõde. 

1924. aastal pärast kommunistide detsembrimässu mainis Söderblom kirjas Kristliku Rahvaerakonna liikmest riigivanemale Friedrich Akelile, kuidas ta on nii vanas kui ka uues maailmas püüdnud selgitada, milline eriline roll on Läänemere idakalda riikidel, nimetades neid lääne kultuuri eelpostiks. Oluline ühenduslüli Skandinaaviaga oli Söderblomi jaoks just protestantlus.

1928. aastal, kui Söderblom oli Rootsi kuninga esindajana Tartus, et avada kuningas Gustav Adolfi mälestussammas, ütles ta oma kõnes, et Eestit ja Rootsit ei ühenda mitte ainult Läänemere vood, vaid ka tuhat peent ning tugevat kultuuri, ajaloo ja usu ühtluse sidet.

Eestis ei jäänud Söderblomi sõnad muidugi märkamata ja suhted nii Rootsi kui ka Soome kirikuga olid järgmistel aastakümnetel väga soojad ja tihedad. Just Söderblom pidas kirikliku koostöökomitee kontekstis oluliseks ka ajaloolise piiskopiameti taastamist Eestis ja Lätis.

Soomlasi sidus eestlastega aga ühine hõimuvendlus ja piiskopi ametisse seadmise asjus pöörduti esialgu just Soome peapiiskopi Gustav Johanssoni poole. Usuliselt alalhoidlik Johansson vastas kutsele eitavalt ja sellest on loetud välja ka tema vastumeelsust nii Söderblomi kui ka Kuke suhtes, arvates, et kui Kukk käib Söderblomiga tihedalt läbi, siis ju ta on samasuguste usuliste vaadetega nagu Söderblom. Johansson pidas Söderblomi liiga liberaalseks. 

Vähem teatakse seda, et Soome peapiiskop ei teinudki tol ajal välisreise, sest ta oli eakas ja ta silmanägemine oli väga kehv. Nii pöörduti Söderblomi poole, kes andis oma jah-sõna. Soome kirik ei jäänud Kuke ametisse pühitsemisest siiski kõrvale, sest vennasrahva esindajana tuli pidulikule sündmusele Porvoo piiskop Jaakko Gummerus. 

Piiskop seatakse ametisse

Piiskopi ametisse seadmine toimus 5. juunil 1921. aastal. Pidulik päev algas kell 10.30 kogunemisega Jaani kirikus, kus praost Aleksander Mohrfeldt pidas palve ja väliskülalistele lühikese tervituskõne. Jaani kirikust läks vaimulike protsessioon üle heinaturu ehk Vabaduse platsi mööda Kaarli puiesteed Kaarli kiriku poole. Samal ajal kõlasid kirikukellad ja Kaarli kiriku tornis mängisid orkestrid koraali „Jehoova, Sulle tahan laulda“. Tänava ääres olid tuhanded pealtvaatajad, kes olid tulnud pidulikust sündmusest osa saama.

Protsessiooni ees, Piibel käes, liikus õpetaja Hugo Bernhard Rahamägi. Tema järel tulid rootslasest õpetaja David Froste, kelle käes oli piiskopisau, ning Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Sommer, kelle käes oli kokku volditud piiskopimantel. 

Mõlemad vaimulikud olid riietatud albasse ja kaasulasse, mis Eesti kirikus oli toona veel võrdlemisi tundmatu liturgiline ametiriietus. Nii nagu Froste ja Sommer, oli ka nende järel kõndinud ametisse seatav piiskop Kukk albas. Karjasesaua ja ametiriided oli Söderblom Rootsist kingitusena kaasa toonud.

Kiriku olid Kaarli koguduse liikmed pidulikuks sündmuseks kenasti kaunistanud. Altari ümber ja seinte ääres olid rohelised puud ja kroonlühtrite ning sammaste küljes haljad pärjad. Väljas kiriku ees oli tammeokstest auvärav ja kahel pool teed rohelised kased.  

Altari ees toolidel olid istet võtnud kõrged riigiesindajad: riigikogu esimees Otto Strandman, haridusminister Heinrich Bauer, kindralleitnant Johan Laidoner, sõjaminister Jaan Soots ja diplomaatiline korpus.  

Ametisse seadmine algas jumalateenistusega, kus teenisid kaasa kirikuvalitsuse vaimulikest liikmed Johan Kõpp ja Jaan Lattik. Jutlustas piiskop Jakob Kukk ise. Sellele järgnenud pühitsemistalitus toimus korra kohaselt, mille alusel oli 17. sajandil ehk Rootsi ajal piiskoppe ametisse seatud. Toonaseid piiskoppe pidas Söderblom oma pikemas saksakeelses kõnes ka meeles. Rahamägi tõlkis selle eesti keelde. Gummerus kõneles eesti keeles.

Sellele järgnes ametisse seadmine, mille käigus vastas Kukk esmalt neljale küsimusele, luges usutunnistuse ja sai seejärel kaela piiskopi ametiristi ning selga piiskopimantli ja kätte karjasesaua. Talitusest osa võtnud vaimulikud kogunesid piiskopi ümber, lugesid meieisapalve ja õnnistasid uut ülemkarjast. 

Piiskopiameti tähendusest

Nii nagu uus kirikukorraldus ja välisorientatsioon, tekitas ka piiskopi ametisse seadmise laad kirikus vastakaid tundeid, sest liikmeskonna seas oli neidki, kes pidasid seda senise identiteediga kokku sobitamatuks ja tundsid selles katoliku maiku. Sestap tõstatus paar nädalat pärast piiskopi ametisse seadmist kogunenud kirikupäeva istungil küsimus, kelle volitusel piiskopi pühitsemine sel moel läbi viidi ja miks anti asjale katoliku laad. 

Ent uuriti ka piiskopiameti tähenduse kohta ja pandi ette, et piiskopi ametinimetuse võiks asendada näiteks kirikuvanema nimetusega. Küllap tuletati see nimi riigivanema nimetusest. Protesti andis edasi Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapp.

Talle vastanud kirikuvalitsuse liige Johan Kõpp ütles, et piiskopi ametisse seadmise korda kirikus ju pole, ja et Eesti otsis Soome ja Rootsiga vaimset sidet, siis oli loomulik, et Söderblomi ette pandud kord leidis rakendamist. Samas mainis Kõpp, et apostlikku suktsessiooni Eesti luterlased ei tunnista. See rahuldas Kappi, sest välistas tema hinnangul katoliku mõttes piiskopiameti mõistmise. 

Piiskoppi nimetas Kõpp hoopis usalduse kandjaks. Sellisena oli piiskopiameti tähendus esimese piiskopi Jakob Kuke ametisse seadmise ajal pigem rahvakiriku ja Põhjamaade orientatsiooni rõhutamiseks, ehkki Kõpu sõnul polnud vähetähtis ka asjaolu, et piiskopi ametinimetus oli kasutusel juba varakristlikul ajal. Tasapisi piiskopi rõivaste ja ülemkarjase funktsiooniga harjuti, ent arutelud piiskopiameti tähenduse üle kandusid edasi järgmistesse kümnenditesse ja pole praeguseni oma aktuaalsust kaotanud.

Priit Rohtmets

kirikuloolane


Üks küsimus

5. juunil möödub piiskop Jakob Kuke ametisse pühitsemisest 100 aastat. Kuidas EELK seda väärikat sündmust tähistab?

Peapiiskop Urmas Viilma: Kuna koroonaviirus on takistanud suuremaid tähistamisi, olen otsustanud, et peame koos kõigi teiste piiskoppidega vähemalt sel ajaloolisel tähtpäeval tänujumalateenistuse. Nõnda toimubki 6. juunil, päev pärast piiskop Kuke ametisse pühitsemise 100. aastapäeva kell 10 Tallinna Toompea Kaarli kirikus armulauaga jumalateenistus, kus olen palunud koos minuga teenima piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa ning emeriitpeapiiskop Andres Põderi ja emeriitpiiskop Einar Soone. Jutlustan ise. Jumalateenistuse, mis on Kaarli koguduse lehelt üle veebi jälgitav, lõppedes teeme ühise pildi koos kõigi piiskoppidega, et jätta ajaloo tarvis maha märk sajandi möödumisest EELK esimese piiskopi Jakob Kuke ametisse seadmisest sealsamas Kaarli kirikus. Pärast jumalateenistust läheme Jakob Kuke hauale, kuhu asetame kimbu, süütame küünlad ja peame väikese palve. Sellele järgneb ühine piiskoppide lõuna koos abikaasadega. Järgmisel päeval toimuva erakorralise kirikukogu avapalvuse pühendan samuti piiskop Jakob Kuke ametisse seadmisele 100 aastat tagasi. 

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)