Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piirimaastiku kompamisest kunstielamuste kaudu

11.08.2021 | | Rubriik: Arvamus

Vastates toimetuse küsimusele, saan rääkida ühe nädalalõpu elamustest. Kuna mu abikaasa on Setumaalt pärit, siis me ikka püüame võimalusel osa võtta Setu kuningriigi päevast ja nii tänavugi. Hoolimata koroonapiirangutest laabus kõik hästi, Lobotka külas oli koos ehk paar tuhat inimest. Seal olles kuulsime ka lähistel külaküünis etenduvast lavastusest „Petserimaa igatsus“. Et üle interneti oli võimalik piletid hankida, otsustasime naisega sellest mulle varasemast tuttava kohaliku kirjamehe Ilmar Vananurme näidendist osa saama minna. Helena Kesoneni lavastuses pakkus see huvitava elamuse. Etendus lahkas inimese igatsuse tegelikke motiive, konkreetse kaasuse põhjal leidsid käsitlemist abstraktsed ja filosoofilised teemad. 

Teisel päeval külastasime Peipsi ääres Kolkjal Tartu Uue teatri etendust „Serafima ja Bogdan“, mis on Vahur Afanasjevi romaani järgi Ivar Põllu lavastus. Kirjanduslike näidete põhjal käsitles see suuri teemasid alates kättemaksust, reetmisest ja omakasust kuni õe ja venna erinevate ootuste ja vajaduste vahendamiseni. Jälle sellised üldised teemad, mida ei olnud otseselt usulisest aspektist vaadatud, aga mis ometi üldinimlikena on kristlastelegi aktuaalsed.

Mõlema näidendi sisu oli omamoodi piirimaastiku kompamine ja oli seeläbi mulle väga huvipakkuv. Nii Setumaal kui Peipsi veerel on oluliseks küsimuseks rahvusidentiteet. Omamoodi on mõlema Eesti piirkonna puhul tegemist assimilatsiooni laboriga, kus katsetatakse kooseksisteerimise võimalikkust. Lisaks rahvuse küsimusele on siin oluliseks komponendiks ka usu teema. Nii setudel kui Peipsiääre vanausulistel on tava oma traditsioone siduda kiriku rolliga. 

 

 

 

 

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)