Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Piirideta klooster

28.08.2002 | | Rubriik: Jutlus

1Ts 5:14–24
Enamus inimesi oleks rahul, kui pastor oma jutlust tõsiselt võttes tõttaks pärast jumalateenistust kohalikke asotsiaale noomima. Kes siis veel nii korratud on kui need, kes prügikastist oma igapäevast leiba otsivad. Pole neil elu heidikutel kaitsjat ega solvu neist keegi noomimise pärast.
Ainult et noomimisest ei ole kasu, see on hiljaks jäänud. Kasu pole ka sellest, kui neile humanitaarabi riideid viia ja kõht täis sööta. Manitsema ja noomima peab hakkama varem.
Ehk panime tähele, et tekst algas manitsussõnadega hoopis meile. Ilmselt valitses ka algkoguduses järgnevalt loendatu osas defitsiit. Sellest siis need aegumatud manitsussõnad. Inimese allakäik ei alga siis, kui ta prügimäele elama on jõudnud – allakäik algab siis, kui ta pühapäevase jumalateenistuse asemel on unustanud end tegema midagi tähtsamat. Siis võib ehk manitsemisest kasu olla.
Tänane sõnum tervikuna kujutab endast ühiselu reegleid. Kogudusele õpetatakse eluviisi, ilma et selle säilitamiseks lubataks kloostrimüüre ümber ehitada. Kogudus on otsekui müürideta klooster. Ent kloostrisse läheb inimene selleks, et täielikult pühenduda Jumala teenimisele – see on tahteotsus.
Tänane piibliõpetus on eelkõige neile, kes selles maailmas tahavad pühenduda Jumala teenimisele, st tahavad saavutada täiuslikkust. Samas lükatakse viimse lausega meie enesekeskne tahteotsus tagasi, öeldes, et Jumal ise on meid kutsunud ja teeb meie sees usu heade viljade kasvamise võimalikuks. Mitte meie ei ole valinud usku Jumalasse, vaid usk on meid valinud.
Vähe on neid piiblisalme, mida nii sagedasti korratakse kui seda: rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks. Paljudes kirikutes lõpetatakse nende sõnadega kantsliteenistus. Kuigi nende sõnade ajaks tõustakse püsti, mäletatakse neid ometi halvasti.
Sõnum aga õpetab meid esmalt iseennast tundma: vaimu, hinge ja ihu. Ehk teisisõnu on inimenegi kolmainsus. Ihuliku poolega on meil asjad suhteliselt hästi korras. Toidame teda, riietame ja vaatame, et ta eluteel viga ei saaks.
Hingele leidub samuti palukesi igasuguste emotsionaalsete elamuste näol. Siiski toidame teda läbisegi armastuse täiusliku leivaga ja joodame vihkamise mürgikarikast. Vaim meie sees tahab aga saada Jumala Sõna ja pühi sakramente. Ega ta kogemata ei nälgi?
Soovime oma kogudusekaaslastele, et rahu Jumal pühitseks neid läbinisti (vanas tõlkes: läbi ja läbi). Pühitsemine on millegi eraldamine Jumala jaoks – lükkame selle soovi hirmunult tagasi või haarame nälginuna selle järele.
Aga kristlik koguduseelu algab seal, kus oleme lasknud ennast pühitseda, eraldada maailmast Jumala ja ligimese teenistuseks. Samas ei jäeta meid liiga kõrgete nõudmiste kõledate tõmbetuulte kätte. Julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pika meelega kõikide vastu, manitseb Piibel. Üks inimene ei ole mõeldav teisteta ei koguduses ega kloostris.
Kuigi selles kloostris valitsevad ranged reeglid – rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest –, on need üheskoos täidetavad. Ja mis inimlikult tundub võimatu, seda saab Jumal siiski anda. Kuigi mõni jumaliku Vaimu andidest võib meie ees teistest eredamana särama hakata, vajame siiski kogu kristliku elu reeglistikku. Vajame seda vaimse elu kloostrikorda. Ei piisa kord nädalas külalisena jumalateenistusel viibimisest, kui tahame saada tervikuks, mida hoida Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.
Meile on loetud täna epistlit üdini positiivses vormis. Sellest õppides ei ole vaja kokkuvõtteks tõmmata joont alla asjadele, mida meil ei ole. Kokkuvõte peab tulema sama positiivses vormis: mis meile on antud ja mida tahetakse lisaks anda. Prohveti vaim on see, mis näeb Jumala andide imelist rikkust tulevikus ja igavikus. Need kõik on meie päralt, kui meid selles elus on pühitsetud elu jaoks Kristuse vaimses kloostris.
Villu Jürjo,
Narva koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)