Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Piiridest üleminek

04.03.2020 | | Rubriik: Nädala ringvaade

„Kui ma hüüan, siis vasta mulle, mu õiguse Jumal! Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. Ole mulle armuline ja kuule mu palvet!“ (Ps 4:2) 

Paastuaeg ja endale seatud piirangud võivad minna üle piiri. Sellest on kahju, et luterlikul kirikul pole kindlaid paastureegleid. Saab muidugi vaadata teiste kirikute piiride poole. Ja ma vaatasin! Esimest korda tundsin, mis tähendab liiga palju endalt nõuda. Et see on patt! Esimest korda mõistsin Martin Lutherit, kui ta sai aru, et tema kirik on üle piiride läinud ja vajab puhastust, väliste piiride liialduste puhastust. Ja see andis mulle lõpuks ometi avaruse. Sisemise avaruse. Sellise, mis läheb üle väliste piiride, aga ainult koos Jumalaga.

Tahaksin öelda, et need olid deemonid, kes minu sees nõudsid piire, mis on ebainimlikud, mis ületavad taluvuse, viivad rahutusse, rahu kaotamisse. Ma usun, et vaid välise paastu keelamine on ka paast. Mõnikord palju raskem. See võib olla karistus liialdamise eest, sisemise paastu rikkumise eest. 

Ja väga hea, kui meie kirikus on veel isakesi, kes sulle seda ütlevad. Kasvas arusaam, mida ikka aeg-ajalt kuuleme, et igal vaimulikul peab kindlasti olema pihiisa. 

See on ühtepidi ka väline, ent kogenud ristiinimenegi võib komistada ja siis on hea, kui veel kogenum annab märku, juhib tähelepanu. Õige vaikselt ja mahedalt, et tee on vale, et tee on kinni kasvanud. Avarus asub kuskil mujal. Kitsikuses andsid sa mulle avaruse, mu Jumal. Läbi iseenda seatud piirangute, mis ületasid taluvuse piirid, ja panid nendest loobuma, suunasid sa mu kitsale rajale, mis viib allika poole. Aitäh!

Kätlin Liimets

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)