Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piirid

07.04.2021 | | Rubriik: Arvamus

Kas om viil ilmah ilosambat paika,

kui tuu, koh oro ütel pervel kõiva hõlmah maja

ja tõõsõl mõts om tsirgulaulu täüs,

all oroh uja hillä jutto aja

ja niit om lillist kirriv nigu hammõkäüs?

Kui tuu, koh suvõüüse orgo laohtus tumman

ja üütsirk tsirstäs seen›ku nõsõs päiv,

koh kuuli, nigu kannõld olõs mängnü jummal

ja lätte kottal inglit tandsmah näi?

Ei olõ ilmah ilosambat paika!

/Paul Lehestik/

Isa kaunis setu keeles kirjutatud luuletuse tundepuhang lähtub nähtusest, mida ökoloogias kutsutakse ökotonide biodiversiteediks. Ökotonid on erinevate looduskoosluste piirialad ja neis on sageli suurem elurikkus kui koosluste sees: veekogude kaldad, metsaservad, rabaääred jne. Piirialadel kooslused põimuvad. Jõeäärsel luhal on rohkelt erinevaid taimi ja putukaid ning kaldad pakuvad pesitsuspaiku lindudele.

Inimestelegi meeldib ehitada maju või suvilaid vee äärde ja metsaserva, elurikkale alale. Eestimaa mosaiikne maastik on elurikkuse mõttes suure potentsiaaliga. Hea oleks jätta ka lihtsalt piirideks rohkem ruumi. Põlluservades ja teede ääres võiksid olla parajalt laiad ribad, mis pakuksid elupaika loodusliikidele, muu hulgas ka põllumajanduskahjuritest toituvatele lindudele ja putukatele. 

Sellised ribad kaitsevad põlde tuule-erosiooni eest ning on väiksematele loomadele avamaastikel liikumisteedeks. Rändavad hanelised väldivad väiksemaid, puude-põõsastega raamistatud põlde, sest vaateväli on neis ahtam kui avaratel aladel. 

Eestigi on piiriala. Oleme elanud põimituses, näideteks Balti erikord või „sovetski zapad“. Seetõttu on siin omapärane kooslus: on eestimaalased, Eesti kodanikud ja eestlased. Üks staatus ei välista teist, kuid esinevad ka eraldi. Elukoht, lojaalsus ja eestikeelne kultuuriruum on vastavad märksõnad, mis inimeseti võivad muutuda.

Armastust selle maa ja kultuuri vastu võib olla kõigil, aga eks eestlased pea siin ise eeskuju näitama. Siin kasvanud Eesti kodanikel on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus osata end riigikeeles väljendada. Keeleoskus ei võta kelleltki midagi ära, küll lisab elule rikkust ning inimestevahelist põimsust. 

Teistlaadseteks piirialadeks võib pidada haiglate koroonaosakondi, kus personal töötab kohati võimekuse piiril, mitmete patsientide elu on piiri peal. Andku Jumal meile hingetarkust rasked ajad üle elada, üksteist toetada. Olgu meil mõistmist, et parimadki teadmised on piiritletud, vaid rumalus võib olla piiritu.

Üht tähenduslikku piiriala tähistame juba ligi kaks tuhat aastat. Põimime palves käed: „Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled Oma hiilguses.“ Armastuses ohvriks toodud „piiririkkuja“ õpetab meid mõistma, et millegi saavutamiseks tuleb pühenduda, kulutada aega ja jõudu, ohverdada mugavustsoon. 

 

 

 

 

Andres Lehestik,

loodusesõber

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)