Esileht » Arvamused » Arvamus »

Piiri peal elamisest

17.08.2010 | | Rubriik: Arvamus

Merille HommikMe läksime üle piiri – 19 aastat tagasi 20. augustil. Ja piir jäi teisele poole meid. Korraga olime vabad. Mitte küll maa külgetõmbejõust või rahakoti raskusest, kuid võõrast keelest ja meelest ometi. See sõnademäng sarnaneb iidse õpetusega, kuidas saab inimene hüpata üle oma varju: tuleb lihtsalt pöörata ümber ning minna vastassuunas, päikese poole.
Nüüd siis tiksub aeg meie jaoks teisel pool piiri. Piir pidas meid küll, ent meie ei pidanud piiri. Piiri taga kulgeb aeg teistmoodi. Nii teistmoodi, et umbes 60 000 Narva venelast, kellel oleks kõik võimalused pöörduda tagasi oma kodumaale, ei taha seda mitte. Nemad teavad meist paremini, mis ootab piiri taga. Ka kirikust näeb piiri. Näeb Euroopa Liidu nähtamatut piiri, mis läheb keset Narva jõge. Aga veel enam rasket mustast rauast aeda, mis kulgeb kiriku maa piiril ja mille taga lehvib teiste värvidega trikoloor. See on väga käegakatsutav piir.
Piir tuleb sõnast «piiratus»: keegi piirab ennast või teisi… On sõja piir, paik, kus sõda on seisma jäänud ning on kokku lepitud: siiamaani ja mitte edasi. On aja piir: ühed sündmused on toimunud siin- ja teised teispool piiri. Kõigest jäävad kuhugi jäljed, isegi siis, kui uued sõjad neid kustutavad ja jäljed segi tambivad. Päris huvitav on olla aja arheoloog, sest igast ajast on jäänud midagi rõõmustavat. Näiteks võib leida, kuidas luterlik Ingerimaa 1600ndatel trükkis venekeelsed katekismused ladina tähestikus. Viimane neist kannab aastaarvu 1700, piiskop Bergiuse katekismus, Narvas trükitud.
Piirist tuleb ka sõna «piiritus». Siin leiame sõna mitmetähenduslikkuse väga kiiresti üles ja arvame, et eks see siis üks purjus jampsimine ole. Sest ei saa ju olla, et piiri ei ole. Palju mugavam on, kui asjad on kastidesse ära jagatud ja igale asjale on seatud oma piir. Piibel küll nii ei ütle, seal on kirjas, et igale asjale on seatud oma aeg.
Piire võib inimene endale ka ise kehtestada. Ühed on võimete ja moraali piirid. Kuigi ka siin käib pidev piiride avardamine, ei ole sugugi kindel, et see isikule ja tema ühiskonnale tingimata positiivselt mõjub. Samuti võib piire avardada nõnda, et nad Piibli kaante vahelt välja voolavad. Ja siis kaotab inimlaps ära selle kindla aluse, millel seistes ta ennast kristlaseks saab pidada. Ehk teisiti: on see kindel, et ma võin õndsaks saada? Püha eesmärk hägustub piiridetusse.
Piire võib ajast leida teisi, kui praegu maakaardil on. Olen viimasel ajal tundnud huvi Ingerimaa ja Rootsi aja vastu. Mõnusa muigega võib lugeda kuninganna Kristina plakatit, et Nyenisse tuleb rajada triviaalkool Narva eeskujul. Või saada aru, et Leningrad pole mingi «põline Vene linn», vaid kunagine Nyeni linnake Ingerimaal, mille Peeter tugevama õigusega omastas, et «Euroopasse akent raiuda». Palju sõltub sellest, kuidas tõmmata piiri.
Palun andeks, et see jutt on nii ebaharilikke käänakuid sisse teinud. Aga ma tõepoolest ei oska vastata küsimustele, kas piiri peal on hea või halb elada. Või millised on rõõmud ja mured piiril. Muidugi on piir mitte ainult lahutaja, vaid ka kohtumispaik. Küllalt on asju, mille kohta öeldakse: ah, see on niimoodi teil seal Eestimaal. Ja kui meie perel sai 1. juulil Narvas kümme aastat, siis 1. augustil täitus viis aastat Narvas mag Oleg Sevastjanovil ning ühtlasi siis venekeelsel kirikutööl Aleksandri koguduses. Iseenesest on see luterliku usutunnistuse üks põhialuseid, et igale rahvale tuleb Jumala sõna kuulutada tema omas keeles.
Ideed jõuavad üle piiri nagu salakaup. Ega siis asjata Narvas streik ja meeleavaldus ei toimunud, kui senise ühe ploki sigarettide asemel võis kaasa tooma hakata vaid kaks pakki suitsu päevas. Inimeste töötingimused halvenesid ju põhjendamatult ning oluliselt. Ja praegu on sõiduautode ootejärjekord Narvas umbes kuus päeva, sest autopaagis kaasa toodud lisabensiiniliitrilt on võimalus teenida Eesti poolel kaks krooni.
Tahan tegelikult sellega öelda, et mitte ainult kirikul ei ole majanduslikus mõttes raske, raske on kogu rahval. Paar­kümmend aastat tagasi rääkisin kuulajatele, et praegu on küll surve kirikule ideoloogiline, aga see läheb mööda. Uus surve saab olema majanduslik ja see on veel rängem. Meie kohus on pidada vastu erinevate survete all. Ja siis sõltub juba meist enestest, millised on need piirid, mida me endale vajalikuks peame, ja millised piirid on need, millest me vabad olla tahame. 


Villu Jürjo,
Narva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)