Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Piibliselts apostel Johannese jälgedes

20.12.2017 | , | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Piibliseltsi töötajate reisigrupp koos Türgi Piibliseltsi töötajatega.Fotod: ergo Naab ja Urmas Tamm

Jõuluajal sobib meenutada ka maad, kust meie kaubandusliku jõuluvana kuju pärineb: Püha Nikolaus (270–343), Myra linna piiskop, rahvuselt kreeklane ja oma tegude poolest pühakuks tunnistatud mees, elas tol ajal kreekakeelsel Väike-Aasia lõunarannikul, mis tänapäeval on Türgi territoorium.

Eesti Piibliseltsi töötajad ja juhatus tegid sel aastal ühise reisi Türgisse ja Kreekasse, peamisteks soovideks tutvuda Türgi Piibliseltsi vahendusel islami-kristluse dialoogiga, mis Eestis järjest aktuaalsemaks muutub, ning käia apostel Johannese jälgedes Efesoses ja Patmose saarel.

Türgi Piibliseltsist
Jõuluvanamaal Türgis ei ole ristirahva elu kerge, põhjalik ülevaade kohalike kristlaste elust ja suhetest muslimitega saadi kohtumisel Türgi Piibliseltsi juhtkonna ja kaastöölistega. Türgi Piibliselts alustas oma tegevust aastal 1820, mil registreeriti Briti- ja Välismaa Piibliseltsi ning Ameerika Piibliseltsi kontorid Istanbulis.
Praegu on sel maal elanikke ligi 80 miljonit, kristlasi vaid sada tuhat, neist pooled on Armeenia kiriku liikmed, kellest enamik elab Istanbulis. Lisaks on veel Süüria kirikusse ja Konstantinoopoli patriarhaati kuuluvaid kristlasi. Evangeelne kristlaskond oma viie tuhande liikmega on arvuliselt tagasihoidlik, see-eest on pisike kogudus tegutsemas vähemasti Lääne-Türgis igas suuremas linnas. Ajad on muutunud ning kristlaste arv oluliselt vähenenud, 19. sajandi lõpus oli suhe Türgi aladel hoopis teine: 12 miljonit kristlast 27 miljoni elaniku kohta.
Vähenemise põhjuseks ei ole mitte emakeelse Piibli puudumine: türgi keelde tõlgiti Piibel sultani loal juba aastal 1666, käsikiri viidi trükkimiseks Hollandisse, kus see aga kaduma läks. Üles leiti see ligi kakssada aastat hiljem Leidenis, kus vastav Kitapu Mukaddes avaldati ottomani kirjaviisis toimetatuna aastal 1827. Seda on edaspidigi redigeeritud, alates 1944. a ilmub see ladina kirjas Kutsal Kitap’i nime all.

Kurdikeelse Piibli ootuses
Lisaks korraldab Türgi Piibliselts kurdikeelse Piibli välja­andmist. Kuna kurdi keel ja selle kasutamine oli viimase ajani Türgis keelatud, tehti seda salaja. Kui olud mõni aasta tagasi ootamatult vabamaks muutusid, oli Uus Testament just valmis saanud. Selle väljaandmine tõi ootamatult kaasa avalikkuse positiivse tähelepanu, ainult kurdid ise ei ole sellest huvitatud: kohalik kurdi pastor teatas, et nemad seda ei vaja, nad loevad Piiblit türgi keeles. Ka armeenia koguduse liikmed loevad Piiblit türgi keeles, tegelikult ei oska enamik Türgi armeenlasi omas keeles lugeda ja emakeeleoskuski on harv.
Praegu lähevad uued kurdikeelsed VT osad veebi üles. Sotsiaalmeediat (Twitter, Instagram ja peamiselt Facebook) kasutatakse Türgi Piibliseltsis laialdaselt, kuid tagasiside on blokeeritud, muidu läheb see tühjaks vaidluseks. Lisaks saab alla laadida raamatuid pdf-is.
Türgis on kohalike kristlaste meelest ühiskond lõhestatud: keeleliselt, rahvuslikult, usuliselt, suhtumiselt nüüdisaega ja uuendustesse, isegi valikutesse tee ja kohvi vahel. On palju vaenu. Keelelised ja usulised repressioonid on õnneks oluliselt vähenenud. Samas on kaotatud oma identiteeti, muututud ilmalikumaks, aga vaen ja sallimatus ei ole vähenenud.

Kristlaskond surve all
Türgi kristlaskond ise on pideva surve all: uusi kirikuid ehitada ei tohi, muslimite pöördumine kristlusse tekitab pingeid, seega ei ole avalikku misjonit. Selle asemel ütlevad kohalikud kristlased: me selgitame Piiblit. Selgitusi kristluse ja Piibli kohta antakse ka viidetega koraanile, mis muslimite jaoks on ülim autoriteet.
Oluline punkt misjonis on kristlik raamatupood, mis on kommunikatsioonikanaliks ülejäänud ühiskonnaga, samuti raamatumessid. Kuigi seaduslikult on õigus oma (kristlikke) veendumusi jagada, tekitab see negatiivsust ning siin ollakse tagasihoidlikud. Pealegi on alaealiste mõjutamine keelatud. Samuti on sobimatu piiblite tasuta jagamine.
Riigipöördekatse eelmisel aastal ja sellele järgnenud repressioonid on inimesed ära hirmutanud: kui enne oli Türgi Piibliseltsil koostöö ka ülikoolidega, siis nüüd on asi tagasi läinud. Ei taheta, et teised näeksid, et keegi Piibli ostab, see on nurgatagune ja piinlik asi. Aga inimesed tulevad ja ostavad siiski, sest selles raamatus on Jumal. Ise nad ütlevad, et keegi nagu lükkaks neid raamatupoe uksest sisse. Inimesed ei vaheta usku avalikult, aga südames on nad kristlased.
Kirjust kristlaskonnast hoolimata on praktilises tegevuses palju oikumeeniat ja koostööd, kus eri denominatsioonidesse kuuluvad kristlased üksteist abistavad, pakkudes vajadusel oma koguduse ruume, majutust ja transporti ka teistele.
Türgi kristlastele on mõistetamatu praegune Euroopa valitsuste poliitika pagulaste suhtes. Mõned kirikud avavad oma uksed, et muslimid saaksid seal teenistusi pidada, aga omapoolset kristlikku nägemust ja kultuuri ei edastata ning misjonitööd ei tehta. Mida või keda siis kristlased Euroopas kardavad?

Halki kloostris ja Efesoses
Piibliseltsi kohtumise järel külastasime Oikumeenilisele Patriarhaadile kuuluvat ligi tuhandeaastast Halki kloostrit ja aastast 1844 tegutsenud teoloogilist seminari, mis pandi Türgi võimude poolt küll juba 1970ndatel kinni ning luba uuesti avada pole antud.
Õnneks on võimalik välistudengitele pakkuda Erasmuse programmi kaudu praktikat, samas aitavad üliõpilased hindamatu väärtusega raamatukogu kataloogida ja korrastada. Kuigi klasside varustatus vastab enam-vähem meie saja aasta tagusele vabaõhumuuseumi koolile, on samas tähelepanu jätkunud ka vasakukäelistele, kelle jaoks on eraldi spetsiaalsed koolipingid.
Kindlasti tasub mainida Halki seminari asukohta: see on ühel imeilusal Marmara mere saarel, umbes 10 km kaugusel Istanbulist, kõrge mäe otsas, ümbritsetud kaunitest aedadest, kust avanevad lummavad vaated. Sadamast kloostrisse saab kahehobusekalessiga, mis on omaette eksootika.
Pauluse, Johannese ja pärimuse järgi ka Jeesuse ema Maarjaga seotud Efesose linna varemete külastus sattus meie rühmal kuumaperioodi (+41 °C). See oli üks antiikaja suurimaid linnu kümnete tuhandete elanikega, kelle majanduslik heaolu sõltus suuresti kreeka jumalanna Artemise promomise ja kaubastamise edukusest. Apostlite tegude 19. peatükist loeme Pauluse kuulutusest ja sellele järgnenud möllust.
See võimas jumalanna Artemise tempel on tänapäevaks lagunenud, paremini on säilinud Celsuse raamatukogu ja Maarja kirik, kus aastal 431 arvatavasti selle kooriruumis II kontsiili peeti. Muide, tollest ajast pärinev küllaltki hästi säilinud teater oli suurusjärgu võrra suurem kui vaimuliku osa pakkuja Artemise tempel ja hilisem Maria kirik, eks seegi näita midagi.

Patmose saarele
Patmose saar mõne kilomeetri kaugusel Türgi rannikust on paik, kus Johannes Ilmutusraamatu kirja pani. Seda meenutab tuhandeaastane kloostrikompleks mäetipus, mille rajas Püha Johannes Christodoulos. Ehitati see kindlusena, sest ajad ja naabrid olid rahutud. Praegu on seal lisaks toimivale kloostrile veel põnev muuseum, kus eksponaatide seas ka Markuse evangeeliumi kaks lehte 6. sajandist.
Poole mäe peal on Johannese koobas, kus ta pärimuse kohaselt Ilmutusraamatu üles kirjutas. Tänapäeval on seal ka kirik ja muuseum. Saare suurima linna Skala servas on tähistatud ka koht, kus Johannes rahvast ristimas käis.
Reisi aega sattunud rukkimaarjapäeva (Jumalaema uinumise päeva) tähistasime Patmose saare põhjatipus Geranou kabelis, mis asub inimtühjal alal, teid sinna praktiliselt pole ning taksoga eriti lähedale ei saa. Teenistus toimus kabeli ees siseõues, kuhu oli toodud ka Jumalaema ikoon. Alguses oli kohal sadakond inimest, ürituse keskpaigaks võis neid olla oma kolmsada.
Üritasime välja selgitada, millal teenistus algab, kuid see oli lihtsameelne küsimus: algab see siis, kui preester tuleb! Inimesi aina kogunes ning algas teenistus lõpuks kell 18.48. Tegu oli tõelise rahvaüritusega, kuhu kogu suguvõsa kokku tuli: kohal olid lapsed peredega, kes omavahel lisaks kreeka keelele ka prantsuse ja itaalia keeles kõnelesid, üks proua tõi kohale tumedanahalise abikaasa ja neegrilapsed. Liturgiat laulnud koor koosnes poolest tosinast eakast külamehest, kelle karedahäälne laul aeg-ajalt seitsmehäälseks kippus, eriti kui üks jämedahäälne vanem daam kampa lõi.
Kella kaheksaks sai teenistus läbi ning algas kirikukohv ja õnnistatud leiva söömine. Viimaseid oli üheksa tükki, igaüks autorehvi suurune, millest siis rahvale mehiseid tükke lõigati.

Kontsert ja rahvatants
Õhtu viimane osa oli rahvamuusikaansambli kontsert ja rahvatants, ikka sealsamas kabeli ukse ees ikooni kõrval, kus ka teenistus toimus. Kirikuteener, kes teenistuse ajal korjandust tegi ja hiljem leiba lõikas, tassis nüüd pingis istujatele ette sütel küpsetatud liha. Rahvapilliansambel koosnes lauljast viiuliga, kohalikust rahvapillist busukist, klahvpillidest  ja elektroonilistest trummidest. Läbi võimenduse oli mürtsu piisavalt.
Kohe esimese pala aegu sättis ennist liturgiat laulnud pensionäridest meeskoor ennast ansambli ette kreekapäraselt jalgu liigutama. Kui vanad väsisid, asusid hiljem platsi nooremad mehed ning alles viimases järjekorras pääsesid mõned noored naised osalema. Selline rustikaalne vaimuliku osa ja külataidluse fusioon on aidanud säilitada nii vaimseid kui ka kultuurilisi juuri.
Ortodoksi liturgia esteetilisemat versiooni oli võimalik järgmise päeva hommikul kuulata Skala kirikus, kus kaks meest – tenor ja bass – seda teineteist toetades ja musikaalseid fraase täiendades laulsid. Selline osalt improvisatsioonil põhinev vaimulik muusika pakkus tõeliselt erakordse elamuse.
Piibliseltsi tutvumisreis Kreekasse ja Türki oli igati edukas: lähedasemaks sai idakirik selle eri vormides ning selgemaks ilmselt lähitulevikus aktuaalne dialoog muslimitega.
Jaan Bärenson, Mart Rannut

Pildigalerii:

Halki teoloogilise seminari hindamatu väärtusega raamatukogu.

Rukkimaarjapäeval jagati Geranou kabelis rahvale õnnistatud leivast mehiseid tükke.

Apostel Johannese mosaiik Patmosel.

Celsuse raamatukogu varemed.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)