Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piiblimaa Iraan 3. osa

29.04.2015 | | Rubriik: Järjejutt

Luuletustemüüja istub kõnniteel, linnupuur jalge ees, ja müüb kaardikesi salmidega.Toivo Vilumaa

3.
Edaspidi püüdsingi rohkem küsija ja kuulaja rollis olla, ise piirdusin vaid Iraani ilu ja inimeste külalislahkuse (siira) kiitmisega ning andsin sirvida väikest kaasavõetud pildialbumit oma perepiltidega.
Aga selleski peitis end väike kultuurikonflikt. Nimelt oli ühel fotol meie koer, kelle nägemine tekitas mõneski võõristust. Viimane uudis, mida enne ärasõitu kuulsin, oli see, et Iraanis on kehtestatud koeraga jalutamise eest karistus 70 piitsahoopi. Kui selle kohta kohalikelt küsisin, siis vastati, et jah, penid on räpased loomad ja õige muslim peab pärast koera puudutamist end duši all pesema. Sellele vaatamata on ikkagi olemas teenistuskoerad ja valvekoerad ning kodudes peetakse koeri.
Hea ja neutraalne vestlusteema oli alati reisimine. Pärisin, kuhu pererahvas reisida tahaks. Üks üllatav vastus sellele oli, et Iisraeli. See tundus ootamatu, arvestades riigis valitsevat suhtumist, mille märgiks on isegi passidesse trükitud, et dokument juudiriigis ei kehti. Tavapärane vastus unistuste reisisihist oli ikka Ameerika või Euroopa, aga kõige rohkem siiski India.
Peredes elamise võlu ongi keset loomulikku argipäeva viibimine. Ühes peres algas just minu sealviibimise ajal tähtis protsess: kolmekümneaastane perepoeg andis teada oma otsusest abielluda ning peret külastas sugulasest abielusõlmija. Istusin pereliikmetega ühises ringis ja jälgisin, kuidas muidu nii vaba õhkkond muutus asjalikuks, tõsiseks ja erutatuks. Kõigil oli midagi öelda.
Jutuajamine lõppes ootamatult umbes tunni möödudes, siis naerdi jälle ja hakati rahulikult teed jooma. Hiljem selgitati mulle, et tava kohaselt annab noormees oma kavatsustest teada oma emale, kes hakkab tulevase kaasa emaga asju läbi rääkima. Ehk nagu üks noormees mulle hiljem sarkastiliselt seletas, tähendab Iraanis abiellumine seda, et algul räägitakse kaks aastat ja siis arutatakse kolm aastat.
Tolles peres oli intriig selles, et ema tahtis oma pojale kedagi, kes oli kaugelt sugulane (tavaline asi ja ega siis perekonda ei saagi võtta kedagi, keda ei tunne), aga poeg tahtis, et naine oleks ikka samast linnast.

Poeetiline Iraan
Olin varem Iraani filmides näinud stseene, kus jalutaja ostis tänavakaubitsejalt lehekese luuletusega. Ja tõesti – tänapäevalgi võib kohata kõnniteel istuvat linnupuuriga vanameest, kellelt saab osta kaardi Saadi, Umar Hajjami, Hafizi või teiste suurte poeetide salmidega. Lind on valimisel abiks, ostja soovi korral tõmbab ta nokaga ühe sedelikese.
Luuletusi ostetakse, loetakse, neid teatakse peast. Need annavad kinnitust kurbusepäevil ja lisavad rõõmu argiellu. Iraanlased on uhked oma poeesia üle, erilise tänuga mõeldakse tuhat aastat tagasi elanud Firdausi peale. Tolleks ajaks oli araablaste allutatud Pärsia peaaegu kaotamas oma keelt. Abu’l-Kasim Firdausi ütles välja selle, mida 800 aastat hiljem kordas K. J. Peterson: «Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või …»
Linnad, mis võivad uhkeldada oma kuulsate poeetidega, on neile mõeldes rajanud uhked pargid, mausoleumid, muuseumid ja mälestusmärgid. Shīrāzis paiknev Hafezieh pole mitte ainult suure luuletaja matmispaik, vaid ülistus poeesiale. Kaunis pargis on paviljonid, apelsinipuude vahel kostab kõlaritest pärsia luule ja kõige väärikamatel tänapäeva kirjanikel on lootus saada maetud samasse aeda.

Usklik Iraan
Kohatu on hakata arutlema terve rahva religioossuse üle nende inimeste põhjal, kellega ühe kuu jooksul kokku puutud. Minu tuttavad olid tänapäevased, aktiivsed ja ettevõtlikud ning nende elus oli usul kindel koht. Kes oli kaasaegsem, sellel oli telefonis rakendus, mis laulis koraanisalme; kes oli traditsioonilisem, see käis sagedamini mošees.
(Järgneb.)
Toivo Vilumaa

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)