Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piiblimaa Iraan 1. osa

15.04.2015 | | Rubriik: Järjejutt

Armeenia kirik Eşfahānis on ümbritsetud kõrge müüriga. Toivo Vilumaa

1.
Iraan (Pärsia) tuleb Piiblis esile kümneid kordi, rohkesti Estri ja Taanieli raamatus, mille tegevus toimubki seal, aga ka Teises Ajaraamatus seoses Paabeli vangipõlve lõpetamisega kuningas Koorese (Kyros II) käsul ja Esra, Hesekieli, Nehemja raamatus ning Jeremija, Jesaja ja Hoosea ettekuulutustes. Lisaks veel pärimustes, mille kohaselt näiteks kolm idamaa tarka, kolm kuningat, kes Jee­sus-last kummardama tulid, olid pärit Kashanist, kuni selleni välja, et Eedeni aiast väljavoolava jõe kaldal on tänapäeval Tabrīzi linn.
Selle maa olulisus Piiblis on seletatav nii ta tähtsusega juudi rahva ajaloos, geograafilise lähedusega pühale maale kui ka suurusega – kuningas Ahasveros valitses Indiast Etioopiani 127 maad (Est 1:1). Tänapäeva Iraan on muidugi tunduvalt väiksem, aga eestlase jaoks ikkagi ülisuur maa – 1 600 000 km2 ehk 35 korda suurem kui Eesti.
Varustatuna selle teadmisega ja Kozma Prutkovi julgustava aforismiga «Ei saa hõlmata hõlmamatut», hakkasingi umbes aasta tagasi planeerima oma Iraani-reisi. Olin islamivabariigis selle aasta jaanuaris ja veebruaris kokku 25 päeva, läbisin alates Teheranist üle 5000 kilomeetri põhjast lõunasse, Pärsia lahe äärest Kaspia mereni ja siis Teherani tagasi.
Keerukused rännaku planeerimisel ei seisnenud muidugi mitte ainult selles, et mitmete Piibliga seotud paikade asukoht oli ebakindel. Näiteks prohvet Taanieli haud arvatakse olevat üldisemalt tunnustatud Susa asemel hoopis mujal Khūzestāni provintsis või isegi Iraagis, koguni Samarkandis. Pigem tegi mind murelikuks üldine rahvusvaheline olukord Iraani ümber, arengud tuumakõnelustel, sanktsioonid, sõjategevus ja rahutu olukord naaberriikides.
Lahingud käivad ju vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel piirist. Kuid ootamatul kombel muutsid ISISe sõjaline edu ja hirmuteod Põhja-Iraagis Iraani rahvusvahelise positsiooni hoopis paremaks, kuna temas nähti võimalikku liitlast ja vastujõudu sunniäärmuslusele.
Tagantjärele võin öelda, et kõik mu hirmud olid asjatud. Mu põhikahtlus, et läänemaailma majanduslik ja poliitiline surve Iraanile võiks mõjutada sealsete elanike ja ametnike suhtumist ränduritesse, osutus alusetuks. Vestlustes kohalikega kaldusime küll ka poliitikasse, olime mõnikord eriarvamuselgi, aga alati vastastikku lugupidavad ja mõistvad.
Ega mul alati mõistlikku seletust polnudki. Kui jutuks tuli värske Charlie Hebdo juhtum ja miljonilised rahvakogunemised sõnavabaduse toetuseks, siis küsimusele, miks ei avaldatud meelt pärast Boko Harami koolirünnakut või Talibani tapatalguid Peshawaris, pidin tunnistama, et minul ei ole vastuseid. Elu ongi ebaõiglane.

Religioonide Iraan
Vastupidiselt stereotüüpsele ettekujutusele pole Iraani Islamivabariik sugugi religioosselt homogeenne ega sallimatu. Kuigi 90% elanikest on šiiidid, on riigis arvestatav hulk sunniite, kristlasi, zoroastriste ja juudiusulisi. Riigi parlamendis on isegi ette nähtud kohad mitteislami vähemuste esindajatele. Nii ongi Majlisi liikmete hulgas kristlastest, tulekummardajatest ja judaistidest saadikuid.
Kristlaste põhiosa Iraanis moodustavad armeenlased, kes on alati elanud tänapäeva Armeeniaga piirnevatel aladel, aga kelle asustus ulatub kuni Kesk-Iraanis, piirist 1000 km kaugusel paikneva Eşfahānini ja 1500 km kaugusel oleva Shīrāzini. Eşfahāni on nad sattunud šahh Abbas I armust, kes XVII sajandi algul asustas ümber terveid külasid selleks, et saada enda alamateks osavaid käsitöölisi.
Tänapäeval on linnas kolmteist armeenia kirikut, üks kenam kui teine. Paljudes linnades on lisaks veel anglikaani kogudused ja kirikud. Sageli on kirikud siiski kõrge müüri ja lukustatud värava taga, mõnikord ka üsna lähedal elavatele inimestele teadmata asukohaga.
(Järgneb.)
Toivo Vilumaa

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)