Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Piibli valguse kuma Tammsaare «Tões ja õiguses» 2. osa

16.10.2013 | | Rubriik: Järjejutt

2.
Mis on vana Andres muud kui vana Mooses! Tema suurim unistus on jõe allalaskmine, mis tooks Vargamäele ja ümbruskonnale palju head maad(!) juurde. Andres ootab jõe allalaskmist ja sellega kaasnevaid uusi haritavaid maid kui tõotatud maad. «Kui minu silmad seda veel näeks, … siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks sealt risu välja kiskuma. … Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene ilmas.»
Temagi on oodanud seda terve inimpõlve. Temagi ei saa seda ise päriselt kätte. Jõe allalaskmise viib lõpule uus põlvkond, Indrek ja teised. Kui jõe allalaskjad viimaks jõe äärde tulevad, siis selle näeb Andres küll ära, aga päris tõotatud maale ta ise ei saa.
Isegi selles võib näha paralleeli Moosesega, et Indrek viib raugastunud Andrese jõe allalaskmise alustamist vaatama oma kukil, nii et Andres näeb toimuvat «kõrgelt», nii nagu Moosesele näidati tõotatud maad kõrge mäe otsast: «Kui nad nõnda [isa Indreku kukil] olid ümber eelseisva suurema jõekääru jõudnud, ütles isa: «Vaata, Indrek, seal allpool paistavad inimesed, kas ehk ongi nemad.»» Allalastud jõe mõjul tekkinud uut maad Andres päriselt ei näe.
Enne õnnist surma küünis ütleb Andres taas kord Piibli sõnadega: «Ah kui hea! … Tahaks ühes jumalamehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.» Andrese sõnad on ebatäpne tsitaat vaga Siimeoni ütlusest, kui too näeb vastsündinud Jeesust templis. Romaani seisukohalt lahkub Andres rahus, olles leppinud Jumalaga ja näinud tõotatud maad.

Andrese usu muutumine
Andrese enda usk Jumalasse ja selle muutumine on kogu «Tõe ja õiguse» vältel omaette mitmeid Piibli-seoseid pakkuv teema. Toomas Liiv sedastab, et «Andresega seostub peamiselt Vana Testamendi taust, et Andres elab «käsu all». … Indrekuga seevastu seostub esmajoones Uus Testament ja Jeesus Kristus» (lk 178). Näib aga, et ka Andres jõuab romaanisarja lõpus käsu alt hoopis teistsuguse usuni.
Käsu-usku kohtab Andrese elus tõepoolest palju. Nii nagu Vanas Testamendis teeb Jumal Iisraeli rahvaga lepingu, nii on ka Andresel Vargamäega (st oma jumalaga) lepingu-suhe: «Vargamäele tulles tegi ta temaga lepingu elu ja surma peale. Lepinguga oli ta enda peale võtnud kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab.»
Sarnaselt kinnitas Iisraeli rahvas Moosese ajal Jumala antud lepingut: «Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud» (2Ms 24:3). Nii ajabki Andres lepingus (ka otseselt Piiblis) näpuga järge ja ajab õigust taga. Jumal on talle lepingupartner, kelle ees ta peab õiglaselt oma kohustusi täitma. Ja häda Jumalale, kui selle teguviis Andresele piisavalt õiglane ei tundu! Kas see nüüd just Moosese Seaduse täit mõtet tabab, aga rahvalik tuletis sellest on see küll.
Oluliseks pöördepunktiks Andrese usus on poeg Antsu surmasaamine, mille järel Andres saab  viisteist kepihoopi III köite lõpus. «Kus on siis jumal? Kus ta on, et ta seda maailma kõverust ei näe? … Miks laseb ta seda sündida ja ei kuule õige inimese palvet? … Nõnda kõnelesin ma iseendaga Antsu surnukeha juures, ja kui jõudsin oma välja alla, needsin oma südames kõik palved ja usu, needsin tõe ja õiguse …, needsin jumala see isa, jumala see poja ja jumala see püha vaimu.»
Kui Iisraeli rahvas Jumalast lahti ütles, siis järgnesid sellele tavaliselt mingi aja jooksul Jumala karistused, lõpuks ka uus vangipõlv Paabelis. Kas on võimalik Andrese saunakolimistki pidada omamoodi eksiiliks, karistuseks jumalasalgamise eest?
Kõnelustes Indrekuga viienda köite alguses, siis kui too on Vargamäe sauna Andrese juurde kolinud, selgub aga, et vahepeal on Andrese usus toimunud uus pööre. «Sest ajast saadik olen ma oma jumala ja Õnnistegijaga juba ammugi leppind.» Leppimine seisnes selles, et Andres oli loobunud oma õiguse tagaajamisest Jumala ees: «Kas inimesel on õigus [sõna pidamist Jumalalt] nõuda? Kas minul oli õigus? Ja kas ma olin jumalasõna õieti mõistnud? … Inimese õigus ei maksa jumala ees midagi.»
Muidugi ei vasta Andrese seisukohad üksüheselt evangeeliumile. Aga oma õigusest loobumine viitab olulisele pöördele Andrese usus. Uue Testamendi järgi saab inimene Jumalaga lepitatud mitte tegude tõttu, vaid armust. «[Kristus] päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda» (Tt 3:5).
Andrese suhe Jumalaga on pärast «pöördumist» hoopis teistsugune, põhinedes samuti armul ja usaldusel, mitte aga tegudel ja õiglusel: «[Jumal] peab inimest uskuma ja usaldama, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest!» Kui seni oli Andres uskunud karmilt nõudlikku Jumalat, siis nüüd peab ta Jumalat usaldavaks.
(Järgneb.)
Leho Paldre

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)