Piibli valguse kuma Tammsaare «Tões ja õiguses» 1. osa

«Kahtlemata on Piibel Tammsaare loomingu mõistmiseks kõige olulisem raamat,» tõdeb kirjandusteadlane Toomas Vint. Romaanisarja «Tõde ja õigus» viimase osa ilmumisest möödub tänavu 80 aastat. «Tõde ja õigust» lugedes tekib palju Piibliga seotud äratundmishetki ja mõttekohti. Loomulikult lubab Tammsaare endale poeetilist vabadust piibliainese kasutamisel, ent teose juured on kõvasti Piibli pinnasesse sirutatud.

Vargamäe Indrek kui kadunud poeg
«Tõe ja õiguse» V osa algab Indreku tagasipöördumisega Vargamäele, mis meenutab kangesti Jeesuse tähendamissõna kadunud poja tagasipöördumisest isakoju. Indrekul ei olnud samuti kui kadunud pojal lootust saada pärijaks. Ta saab oma osa pärandusest kätte koolirahas. Indrek läheb, täpsemalt saadetakse laia ilma õnne otsima. Talupidamise seisukohalt on ta kadunud poeg – «hobusevaras», nagu Pearu seda nimetab.
Lõpuks tagasi isakoju jõudnuna ütleb Indrek väga Piibli lugu meenutavalt: «Isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.» Piibli tähendamissõnas öeldakse, et kadunud poeg «pillas ära oma vara, elades ohjeldamatult» (Lk 15:13). Indrekki on laias maailmas talukultuuri vaatepunktist ohjeldamatult elanud: kulutanud raha haridusele, teinud läbi rahvarahutused, kogenud valusaid inimsuhteid abielus ja olnud lõpuks lõhkise küna ees, mis viis suisa kohtuni.
Kadunud poeg otsustab minna tagasi koju lootuses, et hoolimata tema elukäigust ei aja isa teda päris välja. Ka Indrek tegi suures kriisis otsuse minna tagasi isakoju, teadmata, kas teda seal oodatakse. Kui ta Vargamäe sauna uksest kobamisi sisse astub, küsib isa, kas ta kauemaks jääb. Indrek vastab alistunult: «Kui lubad, isa.» Ta tunneb, et tal ei ole õigust(!) sirge seljaga Vargamäele sisse marssida.
Isa ei küsi tema mineviku kohta esialgu midagi ega oota andekspalumist, vaid võtab ta vaikse rõõmuga vastu. Ehkki Indrek hakkab tegema tööd kraavikaevajana, ei tee ta seda mitte kui sulane, vaid kui poeg. Samamoodi võtab Piiblis isa kadunud poja tagasi pojaks, mitte sulaseks.
Siin otsene paralleel kadunud poja looga lõpeb ja edasi läheb Tammsaare oma variatsioonidega. Nuumvasikat ei tapeta, kallist kuube selga ei panda, pidu ei korraldata. Vahepeal on ju ka isa kodunt lahkunud – sauna kolinud. Aga see ei muuda tõsiasja, et kadunud poeg on tagasi isa juurde tulnud.

Sauna-Andres – vangipõlv koos tõotatud maa lootusega
Vana Andrese enda elusituatsioonil saunikuna on omakorda tugevad paralleelid Iisraeli rahva vangipõlveajaga Piibli Vanas Testamendis. Andres ise nimetab, et ta elab «võõrana võõral maal»: «Nüüd peab ta elama võõrana võõral maal, kuigi see on tema oma Vargamäe, mida ta ikka veel armastab.» Piiblis seostub «võõrana võõral» maal heebrea rahva pika vangipõlvega Egiptuses (Ap 7). See ei olnud küll otsene Jumala karistus, aga nad olid siiski võõra võimu all. Ka Andrese staatus saunas on ambivalentne: selles pole otseselt midagi taunitavat, ent ta pole ka enam peremees.
Seda, et Tammsaare jaoks on Andrese saunikuajal paralleel vangipõlves oleva Iisraeliga, toetab tugevasti jõe allalaskmise teema. Juba esimeses köites arutleb ta teemal, et kui jõgi madalamaks lasta, siis saaks haritavat maad juurde. Viiendas köites muutub jõe allalaskmine Andrese jaoks justkui tõotatud maa ootamiseks. Ka Vanas Testamendis oli Jumala poolt Aabrahamile antud tõotuses väga olulisel kohal oma maa saamine.
Tõotatud maa ootust hoiavad heebrealased alal 400 aastat Egiptuse vangipõlve jooksul, kuni Mooses nad sealt välja viib. Viimaks peab see põlvkond, kes kõrbes Jumala vastu eksib, enne surema. Tõotatud maale pääseb uus põlvkond. Ent eaka rahvajuhi Moosese viib Jumal enne surma kõrge mäe otsa, näitab talle tõotatud maad ning ütleb: «See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmadega, aga sinna sa ei lähe!» (5Ms 34:4)
(Järgneb.)
Leho Paldre