Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Piibli rollist eesti keele arenguloos

09.04.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Piibli tundmist on ikka peetud hea hariduse näitajaks. Ometi on selle hästituntud teksti tõlkeprotsess olnud märksa keerulisem, kui võiks arvata. Uurisin eesti keele instituudi vanemteadurilt Kristiina Rossilt, millal toimus Piibli tõlkimine eesti keelde ja kuidas on see meie keelt mõjutanud.

Millistesse etappidesse jaotus Piibli esmane tõlkimine eesti keelde?
Laias laastus võib kogu tõlkimise jagada kolme etappi. Esimest, reformatsioonieelset ajajärku võib nimetada ka tõlkimise eeletapiks. Nii suure ja keerulise teksti tõlkimisel on eeltingimuseks, et kõigepealt peab keeles olemas olema vastav sõnavara ja kõnepruuk. Kristianiseerimise algusajal oli eestikeelne suuline kultuur ju läbinisti paganlik, nii et kõigepealt tuli tasapisi tekitada kristlik sõnavara ja fraseoloogia.
Kuna tollane eestikeelne traditsioon oli suuline, on keele kristianiseerumise täpset algust raske määrata, aga ilmselt algas see protsess niipea, kui ristiusuga kokku puututi. See suuline eelfaas oli keskse tuumiksõnavara loomise aeg, mil kõige olulisematele mõistetele leiti eestikeelsed vasted ja kinnistusid ka mõned pikemad vormelid, näiteks meieisapalve või kümne käsu üksikud fraasid.
Järgmiseks perioodiks võib pidada vahetult reformatsioonile järgnenud aega, kui hakkas arenema kirjalik tõlge. Üksikuid eestikeelseid ülestähendusi on alles ka varasemast ajast, kuid reformatsiooni võib pidada siiski üsna teravaks piiriks suulise ja kirjaliku vaimuliku eesti keele vahel. Luterlike vaimulike kaugemaks eesmärgiks oli muidugi algusest peale Piibli tõlkimine, aga eesti keelde ümberpanek võttis väga kaua aega siinsete ajalooliselt kujunenud olude pärast, mille tõttu polnud haritud vaimulikku eliiti, kelle emakeeleks oleks olnud eesti keel.
Alustati lühemate tekstide kirjalikust tõlkimisest, nagu katekismused ja kirikulaulud, aga varakult tõlgiti ka perikoope (lõik Piiblist, mida loetakse jumalateenistusel – toim.), mida võib juba pidada otseselt piiblitõlkeks. See varase kirjaliku tõlke aeg kestis umbes 100 aastat – algas kohe pärast reformatsiooni ja kõige olulisemad baastekstid said tõlgitud 1630. aastateks. Nüüd oli võimalik hakata rääkima Piibli reaalsest tõlkimisest.
Kolmas, otseselt Piibli tõlkimise faas algas 1640. aastatel. Tolleaegse Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi kirjades on säilinud esimene ülestähendus selle kohta, et kavas on tõlkida Piibel eesti keelde. Algselt oli piiskopil mõte tõlkida kogu Piibel, kuid targemad pead Rootsist soovitasid tal esialgu piirduda Uue Testamendiga. Tõlge saigi mõne aastaga valmis, aga toimetatud trükiversioonini see ei jõudnud ning tegelikult kestis seegi, otseselt piibliteksti tõlkimise faas umbes 100 aastat, kuni viimaks 1739. aastal anti Anton Thor Helle juhtimisel välja esimene terviklik Piibel põhjaeesti keeles.
Selle aja sisse jääb ka esimene lõunaeestikeelse Uue Testamendi trükiversioon («Wastne Testament» 1686), mille organiseeris Liivimaa superintendent Johann Fischer. Lõuna-Eestis valmis juba enne seda ka arvatavasti terve piiblitõlge Johannes Gutslaffi sulest, kuid üllatavalt pole ükski hilisem tõlkija tema materjali kasutanud. Tänapäevani on tema tõlkest säilinud käsikirjadena üks kolmandik Vanast Testamendist ja Uus Testament.

Miks tõlgiti Piibel eesti keelde?
Luterliku teoloogia üks põhimõtteid oli, et kristlane peab ise Piiblit lugema, ainult Piiblist on võimalik tõde leida. Sellest omakorda tulenes ühelt poolt vajadus kõik lugema õpetada ja teiselt poolt nõue, et igaühele peab Piibel olema kättesaadav tema emakeeles. See tähendas, et need peamiselt saksa emakeelega pastorid, kes Baltimail tegutsesid, olid oma ameti tõttu kohustatud ära õppima kohalike inimeste keele, sest nende ülesandeks jäi Piibel siinsetesse keeltesse tõlkida. Kuivõrd eestikeelne kirjalik kultuur seni puudus, siis pidid nad tõlkimise tarbeks ühtlasi looma kirjakeele, nii et eesti kirjakeel tekkis tegelikult Piibli tõlkimise kõrvalnähuna.

Kas taoline mitte-eestlaste poolt eesti keelde tõlkimine muutis ka eesti keelt?
Päris kindlasti. Eks tõlkijate endi arusaamad muutusid ka ajas, sest kirjalikku tõlget arendati ju kahesaja aasta vältel, enne kui Piibel n-ö valmis sai. Oma osa mängisid muidugi ka igaühe isiklikud arusaamad ja keeleline andekus. Aga ühtekokku võib küll väita, et asjaolu, et kirjalikule eestikeelsele kultuurile panid aluse võõrkeelsed inimesed, kes olid alles täiskasvanueas selle keele ära õppinud, avaldas keelele mõju. Ja need mõjud on ka tänapäeva eesti keeles veel alles, ehkki neid on alates 19. sajandist intensiivselt püütud välja puhastada.
Tegelikult hakkasid juba 17. sajandi lõpus esimese keelereformi noored eestvedajad Adrian Virginius ja Johann Hornung nõudma, et kirjakeel peaks paremini vastama kõnekeelele. Kuna nad olid Eesti aladel sündinud ja keele juba lapseeas selgeks saanud, oli nende keeletunnetus ka märksa parem kui vahetult reformatsioonile järgnenud põlvkonna pastoritel. Aga algne vana saksapärane põhi jäi paratamatult alles nii sõnadesse kui lausestruktuuri.

Kas peale originaalteksti lähtuti Piibli tõlkimisel ka mõnest varasemast tõlkest?
Selle üle vaieldi, kas tõlkida originaalist või Martin Lutheri saksakeelse tõlke järgi. Kuni 17. sajandi keskpaigani tõlgiti perikoope kindlasti saksa keelest. Rootsi kirik toetas Lutherist lähtumist, sest rootsi tõlge on väga Lutheri-pärane. Seetõttu on ootuspärane, et kõik 17. sajandi tõlkijad vähemalt mingil määral ka Lutheri tõlkele toetusid ja sellega arvestasid, ehkki näiteks Johannes Gutslaff ning Andreas ja Adrian Virginius on tõlkimisel kindlasti ka originaaltekste kasutanud. Otse ja üksnes heebrea originaalist on tõlgitud alles 1739. aasta versiooni Vana Testament. Tolleks ajaks oldi jõutud juba teise äärmusesse – Lutheri saksa keele mõjusid välditi lausa kramplikult ja oluliseks peeti, et tekst vastaks väga täpselt originaalile.

Kas piiblitõlge vananeb? Kuidas on lood praeguse piiblitõlkega?
Tõlkimisel kehtib kuldreegel: «Originaal on aegumatu, aga tõlge vananeb.» Kui kiiresti ta vananeb, oleneb sellest, millal ja mis olukorras tõlge on tehtud. Praegu meil kehtiv Piibel on üsna eklektiline ja kokku pandud eri tükkidest. Tõlge on oma praegusel kujul keeleliselt ettevaatlik ja tuhm. Teine äärmus on Soomes kasutatav Piibel. See on tõlgitud Eugene Nida dünaamilise ekvivalentsuse põhimõtet järgides ning väga julgelt ümberütlev ja soomepärastav. Soome ja eesti tõlget kõrvutades on kohati raske arugi saada, et tegu on sama tekstiga.
Vana teksti tõlkimisel tekib alati küsimus, kui palju tänapäeva lugeja tollastest kujunditest aru saab ja kuidas öeldu mõtet temani tuua. Eks originaalipärane tõlge nõuab lugejalt rohkem võimet vanasse kultuuri sisse elada, aga kui lugejalt niisugust võimet üldse ei eeldata ja vana teksti väga kaasajastatakse, vananeb tõlge veelgi kiiremini ja vajab juba paarikümne aasta pärast ümbertegemist või lisakommentaare ja selgitusi.
Diana Tomingas

Piiblitõlke vahendusel eesti keelde jõudnud sõnu
Jaanalind – jälg arvukatest hebraismidest, mida 1739. aasta piiblitõlkes kasutati eksootiliste Lähis-Ida reaalide edasiandmiseks (< hbr ja’ana + liiginimena eesti lind).

Kõrb (: `kõrbe) – Lähis-Ida kuiva kõrbemaastiku jaoks puudus eesti keeles sobiv sõna; nii heebrea kui kreeka originaalis esineb vastav sõna enamasti kontekstis, kus oluline pole mitte see, kuidas sealne maastik välja näeb, vaid paiga inimtühjus; eesti varasemates piiblitõlgetes hakati seda edasi andma metsa tähistavate sõnadega kõrb (: kõrve) või (lõunaeesti tõlgetes) laas. 1739. aasta piiblitõlge tugineb murrakutele, milles seesütlev kääne on tugevas astmes (kõrb : kõrbes) ning sealt üldistuski sõnale tema eksootilises tähenduses tugev aste; nii on tänapäeva keeles saanud ühest sõnast kaks erineva vormistiku ja erineva tähendusega sõna kõrb : `kõrbe ’kuiv taimkatteta ala’, kõrb : kõrve ’suur asustamata (soine) metsaala’.

Tohuvabohu – heebrea väljend algkaose kohta (praeguses eesti tõlkes 1Ms 1:2 tühi ja paljas); eesti piiblitõlkes pole seda kunagi kasutatud; eesti keelde on see tulnud üsna hilja saksa keelest, ehkki ka M. Lutheri piiblitõlkes niisugust hebraismi pole ja saksa keelde tõi selle laenuna akadeemilisest hebraistikast J. W. Goethe (1817).

Tühi töö ja vaimunärimine – täpne tõlge Koguja raamatu heebrea väljendist, pärineb 1739. aasta piiblitõlkest.

Kristiina Ross
Sündinud 3. juunil 1955
Haridus: 1973–1978 Tartu ülikool, eesti keel ja kirjandus, soome-ugri eriharu; 1981–1983 aspirantuur Keele ja Kirjanduse Instituudis; 1984 doktorikraad Tartu ülikoolist, instruktiiv läänemeresoome keeltes
Töötab Eesti Keele Instituudis vanemteadurina
Ajakirja Keel ja Kirjandus kolleegiumi liige, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusnõukogu liige, Eesti Keele Instituudi teadusnõukogu liige ja EELK Usuteaduse Instituudi Toimetiste kolleegiumi liige.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)